Eesti ees seisvad probleemid on sõltumata siin elavate inimeste rahvusest, rassist, usulisest veendumusest ja erakondlikust kuuluvusest ühed ja samad. Ja need probleemid vajavad lahendamist sõltumata tulevaste valitsuste ja riigikogude koosseisudest. Valikute tegemist ning otsuste langetamist pole Eesti riigil enam võimalik edasi lükata.
/…/Võrreldes saatusekaaslastega, on meil läinud ju väga hästi, neist ehk kõige pareminigi. Aga millised on need Eesti elu näitajad, graafikud ja mõõdikud, mida valitsus eraldi ei rõhuta? Kui riigijuhid ütlevad, et Eesti majandus ja rahandus on suurest majanduskriisist hästi välja tulnud, siis kas see edu on jõudnud ka Eesti inimesteni?
Kui eesmärgiks on olnud, et inimeste jõukus kasvab ja läheneb keskmise eurooplase omale, siis kas see on sündinud? Kui head on meie inimeste eneseteostusvõimalused? Ja mis siis ikkagi ootab meid ees juba lähikümnendil?/…/
Eestlaste ostujõud pole Euroopa keskmisele järele jõudnud
Nagu hästi teate, pole rohkem kui viis aastat tagasi alanud finantskriis paljude riikide jaoks sugugi veel minevik. Jätkuvalt otsitakse Euroopas ja kogu maailmas lahendusi, kuidas tulla toime suure võlakoormaga, anda seejuures majandusele jätkusuutlik hoog ning vältida langust inimeste heaolus.
Eesti riigi rahanduse n-ö suured näitajad teevad ilmselt kadedaks nii mõnegi riigi rahandusministri. Me oleme Euroopast vaadates kriisist hästi välja tulnud, majanduses loodu ületab buumiaja toodangumahte ja ekspordinäitajad on rekordilised.
Seega on paslik küsida, kas ka Eesti inimese eluolu on võrreldes muu Euroopaga märgatavalt paranenud. Eesti inimeste toimetulekut analüüsides ilmneb paraku, et hoolimata riigi rahandusele ja majandusele omistatud edust ning rahvusvahelisest tunnustusest, ei ole see edu mitmeski mõttes paljude Eesti inimesteni jõudnud.
Jah, rahvusvaheline statistika näitab, et meie inimeste ostujõud on enam-vähem samal tasemel, mis kuus aastat tagasi. Seevastu on hinnad tõusnud viimastel aastatel Euroopa keskmisest tunduvalt kiiremini. Kokkuvõtvalt: kui Eesti hinnad on Euroopa keskmisele kiiresti järele jõudnud, siis eestlase ostujõud mitte.
Samalaadsed mured on meil ka riigisiseselt. Harjumaa on ainus maakond, kus inimesed saavad Eesti keskmisest kõrgemat palka. Harjumaa on ainus maakond, kus SKT elaniku kohta ületab Eesti keskmise.
Neljas maakonnas elab veerand inimestest vaesuses
Ja Harjumaa on maakond, kus tegutseb 62 protsenti Eesti kõikidest aktiivsetest ettevõtetest. Ning Harjumaa on see maakond, kus luuakse kaks kolmandikku Eesti ekspordist.
Regionaalsed erinevused sissetulekutes tähendavad ka suuri erinevusi inimeste toimetulekus. Vaesuses elavate inimeste hulk on piirkonniti väga erinev. Kui Harjumaal elas 2011. aasta seisuga suhtelises vaesuses ca kümme protsenti elanikkonnast, siis Kirde-Eestis 30 protsenti. Neljas Eesti maakonnas elab suhtelises vaesuses veerand või rohkem inimestest.
Ühiskonnas on üha enam tajutav ootus, et majanduskriisi rängimal ajal ilmutatud kannatlikkus ja kasinus konverteeritaks käegakatsutavaks elujärje paranemiseks, ja seda mitte ebamäärases kauges tulevikus, vaid lähiaastatel.
Peab aga nentima, et riigi olukorra hüppelist paranemist on ka kaugemas tulevikus keeruline näha.
Pigem seab tööinimeste lahkumine ning rahvastiku vähenemine ja vananemine Eesti arenguteele täiendavaid väljakutseid ja riske. Seda nii kohaliku kogukonna kui ka riigivõimu tasandil. Vaatame neid väljakutseid lähemalt.
Eesti majanduse hoog on hakanud käesoleval aastal raugema, kasvades esimesel poolaastal veidi üle ühe protsendi.
Ka juhul, kui Eesti majanduskasv järgmistel aastatel hoogustub ja riigi tulud suurenevad paari protsendi võrra aastas, nagu kavandatud, on Eesti riigi rahanduses mitu riski, mis võivad meie kestlikku arengut pärssida.
Enamik tulusid ette broneeritud
Esmalt – enamik riigi tulusid on ette broneeritud. Valdav osa riigieelarve kuludest on sellised, mis on seadusega ette määratud või muul moel fikseeritud. Need on kulud, mida riik peab rahastama oma kohustuste täitmiseks ning mis üldjuhul ei toeta riigi konkurentsivõimet./…/
Kui sel aastal võtavad fikseeritud kulud riigieelarvest 74 protsenti, siis aastal 2017 juba 77 protsenti. Fikseeritud kuludest moodustavad suurima osa sotsiaalkulud ehk raha, mis läheb pensionide, ravikindlustuse, peretoetuste jms tarvis ning mis võtavad riigieelarvest juba pea poole. /…/
Kui käesoleval aastal pidi riik pelgalt pensionide maksmiseks leidma muudest tuludest juurde ca 370 miljonit eurot, siis aastal 2017 tuleb selleks leida juba ca 500 miljonit.
Uuringute järgi pole Eesti pensionikindlustuse süsteem praegusel kujul jätkusuutlik. /…/
Ka ei pea analüütikud kestlikuks Eesti tervishoiusüsteemi. Tervishoiukulud on samuti aasta-aastalt kasvanud, olles riigieelarve üheks suuremaks kuluartikliks, kuid arstiabi kättesaadavus on vaatamata sellele halvenenud./…/
Sarnaselt keskvõimuga on probleemide ees kohalikud omavalitsused. Eesti omavalitsuste praeguse rahastamissüsteemi tõttu on omavalitsused rahvastikumuutuste suhtes haavatavamad kui riigi ehk keskvalitsuse tasand. Seda näitab ilmekalt riigi ja omavalitsuste tulude juurdekasvu võrdlus. Kui riigi tulud on kümne aastaga kolmekordistunud, siis omavalitsuste tulud on kahekordistunud.
Ma olen kuulnud öeldavat, et kohalikud omavalitsused on oma arengus riigist ehk keskvalitsusest kümne aasta võrra maas. Julgen väita, et omavalitsused on riigi arengusuundumustest hoopis kümmekond aastat ees.
Paraku ei ole riik aastaid soovinud tegelda kohalike omavalitsuste olemuslike probleemide lahendamisega ja on jätnud tegemata otsused, mida keegi teine teha ei saa.
Arutusel olev nn tõmbekeskuste Eesti on praeguse olukorraga võrreldes küll samm edasi, kuid mul on pigem tunne, et see kava oleks toiminud ehk veel 15–20 aastat tagasi.
Praegu on olukord juba sedavõrd muutunud, et vaja oleks tunduvalt realistlikumat ehk radikaalsemat lähenemist. Vaadake ka meie ülevaates olevat kaarti, meil ei maksa teha endale illusioone ei Eesti omavalitsuste majandusliku ega muu toimimisvõimekuse kohta, eriti tulevikus.
Vaja oleks ennekõike selgust, milline on mõistlik ja reaalsest suutlikkusest lähtuv tsentraliseerituse ja detsentraliseerituse vahekord Eesti riigis. Kui kõrgeid ja pakse müüre me riigi ja omavalitsuste vahele ehitame ja kui keeruliseks me kogu selle süsteemi ajame? Ja kas see üldse on mõttekas?
Millise suuruse, ülesannetega ja võimekusega üksus suudab ka tegelikkuses, olemuslikult, omavalitsuslikku rolli täita nii väikeses riigis, kus ka asustus on hõre ja äärmiselt ebaühtlane?
15 suuremas omavalitsuses elab umbes 63 protsenti kõigist Eesti inimestest. Ja ülejäänud 37 protsenti pihustub 200 omavalitsuse vahel. 39 omavalitsuses elab miljon inimest kogu meie 1,3 miljonist.
Reaalsest elust lähtudes peab ka otsustama, milliseid ümberkorraldusi on vaja teha riigivalitsemises laiemalt. Suurte kuluvaldkondade reformid ning pakutavad teenused tuleb kokku leppida koos omavalitsuste reformiga.
Kui riigi ja omavalitsuste vahekord on reaalse võimekuse alusel paika pandud, saab ka selgeks, millised on omavalitsuste endi ülesanded ja millised riiklikud ülesanded, mida nad täidavad. Praegu on see ebamäärane./…/
Riigikontrolör ALAR KARISE kõne Riigikogus
