Eesti rahvus- ja riigilipu, sinimustvalge pühitsemise 130. aastapäeva eel on taas asjakohane meenutada selle saamislugu ning tähendust eesti rahvale.
Tartu Ülikooli eestlastest üliõpilastel ei olnud lihtne saada luba oma seltsi asutamiseks, ehkki sakslastest tudengeil oli seltse mitmeid. Ei tohtinud eestlased ka avalikult oma valitud värve kanda.
Koolijuhataja soovitas musta, sinist ja valget
Ometi oli juba 1881. aastal otsustatud, et Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS), tolleaegse nimetusega Vironia osakonna tunnusvärvideks saavad sinine, must ja valge. Christoph Martin Beermanni koostatud perekonnakroonika “Unsere Familiengeschichte” järgi küsinud üliõpilased, kellest paljud olid varem Põltsamaa kihelkonnakoolis õppinud või ka abiõpetajaiks olnud, oma vanalt auväärselt koolijuhatajalt Gustav Heinrich Beermannilt arvamust lipu värvide
kohta. Koolijuhataja soovitanud musta, sinist ja valget – musta kui sihikindlust, sinist kui isamaaustavust ja valget kui südamepuhtust väljendavat värvi.
Lipu tegeliku sünni kohta 1884. aastal olgu siinkohal ära toodud kaks mälestuskatket.
Aleksander Mohrfeldt, ka endine Põltsamaa kihelkonnakooli abiõpetaja ja üliõpilasena EÜS-i esimees: “Elasin seekord dr. K. A. Hermanni juures ja seal oli kord lipu jutt söögilauas käsil. Doktori-proua haaras naiseliku elavusega mõttest kinni, hüüdis jutu lõpul: “Mina muretsen seltsile lipu”! Ta tõmbas kaasa mõned meie tolleaegseist eesti noorikutest ja neidudest ning 26. märtsil 1884 (vkj) oli meil ilus siidiriidest lipp seltsi korteris… Abilisteks on temal Hermannide perekonnatuttavad preilid Miina Hermann ja Emilie Beermann”.
Riie Leihbergi kauplusest
Carl Frey, kunagine Põltsamaa kihelkonnakooli õpilane, on kooli vilistlaste kokkutulekust 1939. aastal kirjutanud: “Praost Christoph jutustas, kuidas tema vanem õde Emilie esimese Eesti lipu valmistanud. Emilie ostnud Põltsamaal Leihbergi riide kauplusest lipu riide sinine must valge ning õmmelnud selle esimeseks Eesti lipuks kokku. Isa töötoas valmistatud lipu varras ja tema (Christoph Beermann) viinud selle Tartu. Olles tol ajal üliõpilane siis ühes teiste üliõpilastega sõidetud pidulikult ehitatud postvankris, kuhu kaheksa hobust olnud ette rakendatud, Tartust Otepäässe lippu õnnistama. Christoph oli omal ajal Eesti esimese üliõpilasseltsi asutajaid liikmeid. Otepääs hoidis tema Eesti lippu Eesti värvide esmakordsel välja toomisel 1884. aastal, ühtlasi esines tema lipu pühitsemisel kõnega lipu värvide tähendusest. Ka on tema jäädvustatud üliõpilasseltsi ruumides suurel seinamaalil lipuhoidjana”.
Talud võistlesid, kellel kõige kõrgem lipumast
Teadmine eestlaste oma lipust levis ning sinimustvalgesse lipuehtesse said eestlaste ühised ettevõtmised. Laulupidudel oli sinimustvalge ise küll keelatud, kuid koorid tegid endale sinimustvalgelt kujundatud oma koori lipu. Lipud lehvisid aga meeleavaldustel, kõige olulisemaks sündmuseks sinimustvalgete lippude all võib lugeda 26. märtsil 1917. aastal Petrogradis toimunud 40 tuhande osavõtjaga meeleavaldust, kus nõuti Eestile autonoomiat. Neli päeva hiljem kinnitaski Venemaa Ajutine Valitsus määruse, milles anti Eestile senisest enam omavalitsemise õigusi. Rahvas tunnetas lipu ühendavat jõudu.
Vabadussõjas ühendas sinimustvalge eestlasi ning innustas võitlema oma vabaduse eest ning Eesti Vabariik kuulutati välja sinimustvalgete lippude lehvides. 1918. aastal sai sinimustvalgest riigilipp.
Lipu 50. sünnipäeva 1934. aastal tähistati ülimalt suurejooneliselt. Seejärel kuulutati välja algatus: Eesti kodule Eesti lipp. Algas kodukaunistamine ning nimede eestistamine. Talupered võistlesid omavahel, kelle õuel on kõrgem lipumast.
Põltsamaa tähistab väärikalt
Nõukogude ajal võis sinimustvalge lipu omamise eest karistada saada, seega julgemad, kes lippu lausa ära ei hävitanud, peitsid teda. Karistus võinuks osaks saada ka lihtsalt sinimustvalge värvikombinatsiooni kasutamise eest – riietuses või ka koolilõpusõrmusel.
Ometi on jõudnud uude vabaduse aega mõned lipud endisest, alles on suudetud hoida isegi see esimene, kõige tähtsam, Põltsamaal õmmeldud ja Otepääl õnnistatud lipp.
Austamaks Eesti lippu tema 130. sünnipäeval, kogunevad põltsamaalased ja külalised 4. juunil, et osaleda rongkäik-etendusel “Lipu sünd”, milles meenutame 130 aasta tagust aega.
Sama etenduse käigus toimub ka Emilie Beermanni nimelise lipuplatsi avamine, millele lisab väärikust riigikogu aseesimehe Laine Randjärve osalemine.
Pärast rongkäiku kõnelevad kultuurikeskuses konverents-aktusel ajaloolased Tõnu Tannberg ja Küllo Arjakas ning Eesti Lipu Seltsi esimees Trivimi Velliste ja avatakse näitus “Minu Eesti lipp”. Näitusel on vanu väärikaid lippe, mida on peidetud nõukogude ajal ning uuel ärkamisajal taas välja toodud ning uhkusega kantud meeleavaldustel ning mälestussammaste taasavamistel. Lugeda saab meeltliigutavaid lugusid oma pere lipu saatusest nii eakamate kui ka kooliõpilaste kirjapanduna.
Tere tulemast Põltsamaale Eesti lipu 130. sünnipäeva tähistama!
i
RUTT TÄNAV, Põltsamaa muuseumi direktor
