Põllumajandustoetused ei järgi Euroopa Liidu aluspõhimõtet – liikmesriikide solidaarsust
2004. aastast kuulume Euroopa Liitu ning oleme võtnud teiste liikmesriikidega võrdväärsed kohustused keskkonnahoiuks ja elanike toiduga kindlustamiseks. Ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP – CAP) rõhutab üheselt, et see on ELi ühine poliitika, mille sisuks on liikmete võrdne kohtlemine. Alates liitumisest on meie põllumajandus saanud ELi toetusi, mis paraku on aga vanade liikmesriikidega võrreldes mitmeid kordi väiksemad. Liitumislepingust tulenevad toetuste kujundamise alustingimused ehk referentstasemed on täna hoopis teised kui lepingut sõlmides. ÜPP toetused on tõhusalt aidanud põllumehi konkurentsivõime tõstmisel. Need ei ole läinud põllumehe taskusse, vaid on jaotunud rahvamajanduse erinevate sektorite vahel ja aidanud turukriiside puhul tootmist säilitada.
Tänaseks on turud nii ELis kui terves maailmas ühtlustunud – nii sisendite ostul kui toidutoorme müügil on hinnad kõikjal pea samad, kuid toetustasemed on erinevad. Suured lootused toetustingimuste võrdsustumiseks on seotud ELi uue eelarveperioodiga, mille raames ootame olulisi muudatusi. Paraku ei vastanud Euroopa Komisjoni poolt 26. juunil avaldatu meie ootustele. Selles kavas soovitakse luua uus üleminekuperiood, kus alla 90 protsendi EL 27 keskmisest otsetoetuse tasemest olevad riigid jõuaksid perioodil 2014–2020 vaid 30% võrra lähemale EL 27 keskmisele toetustasemele. Ei saa ka nõustuda pakutud tempoga toetuste õiglasemaks muutmisel. Ebavõrdsuse jätkumine annab valusa hoobi meie toidutoorme tootmisele, sest konkurentsitingimuste erinevuse tõttu kujuneb põllumajanduse jätkusuutlikkus Eestis senises mitmekesisuses küsitavaks. Nii põllumeestel kui toidutarbijatel on järjest raskem mõista “ühist” põllumajanduspoliitikat ja solidaarsust ühenduse liikmesriikide vahel.
Eesti põllumajandus on EL liikmesriigina viimastel aastatel märkimisväärselt investeerinud, aga mitte toetuste, vaid laenukoormuse suurenemise arvel. Otsetoetuste suurenemine on vajalik just pikemaajalise majandusliku jätkusuutlikkuse mõttes. Toiduainete hinnad Eestis on pajude artiklite osas juba kõrgemad kui ELi vanades liikmesriikides. Hinnad võivad veelgi tõusta, kui toetustasemed ei võrdsustu, sest nii väetised kui kütus lähevad järjest kallimaks. Vanades ühenduse liikmesriikides aitavad suuremad toetused toiduainete hinnatõusu ohjata. Arvestades Euroopa liikmesriikide majanduslikke ja kultuurilisi erinevusi ning panust ühenduse eelarvesse, ei taotle Eesti põllumehed praegu veel otsetoetuste täielikku võrdsustamist. Nõuame, et toetused liikmesriikides, kus need on alla EL keskmise, sh Eestis, jõuaksid keskmisele tasemele kahe aasta jooksul arvates uue eelarveperioodi algusest. Kutsume Eesti ajakirjandust, toidutarbijaid, valitsust ja Riigikogu avama diskussiooni põllumajandustoetuste teemadel ning teadustama selle tulemustest Brüsseli otsustajaid. Meie pea- ja rahandusminister peavad lõpuni kaitsma Eesti põllumeeste huve ega tohi nõustuda Euroopa Komisjoni praeguste seisukohtadega eelarve kujundamisel.
Pöördume ka teiste uute liikmesriikide põllumeeste keskorganisatsioonide ja Euroopa põllumeeste keskorganisatsiooni COPA-COGEGA poole palvega leida neis küsimustes ühine keel ning esitada Euroopa Parlamendile ja komisjonile ettepanek toetuste õiglasemaks kujundamiseks.
Eesti Põllumeeste Keskliidu liikmed toodavad ligi 80 protsenti Eesti toidutoormest.
