Laulupidu pole iga-aastane sündmus ja tänavune oli juubelilaulupidu. Osalejate suur arv kõneles rahva lauluarmastusest ning soovist peost osa saada ja ühes hingata.
Kes peole ei jõudnud, sai elamuse televisiooni vahendusel. Pärast pidu olid tänavad nii rahvast täis, et liikluskorraldus läks sassi ja veelgi rohkem kui oli seekord, poleks lauluväljakki inimesi mahutanud.
Juba peorongkäik andis tunnistust sellest, et inimeste rahvarõivataju on vabaduseaastate jooksul tublisti paranenud. Enam ei aja igaüks ennast Muhu seelikusse ja sussidesse, vaid inimesed on lõpuks hakanud aru saama, et kandja peab olema kantavaga seotud. Olgu siis seljas sünnijärgse kihelkonna või praeguse elukoha rõivad.
Tänaval sammujaist jäi mulje, et vaba rahvas astub vabal maal. Rõõm ei olnud teeseldud, polnud ka vaja midagi teeselda, hoida end vaos või rääkida läbi lillede, nagu paljudel varasematel aastatel. Oli lõpuks ometi eesti pidu, eesti lippude all.
Etteheited repertuaarile ülekohtused
Kahjuks rikkus esimese päeva kontserti vihm ja alguse hilinemine tekitas olukorra, kus lõpuni vastupidajad pidi jalgsi koju minema, sest ühistransport enam ei liikunud.
Kindlasti on korraldajarahval, ka telepildi edastajatel, tehnilisi apsakaid võimalik edaspidi vältida, kuid peo sisulisele poolele etteheiteid teha oleks küll täiesti ülekohtune.
Et aga meie, eestlased, juba kord oleme rahvas, kes iial millegagi rahul ei ole, siis alustasid kõige rumalamad otsekohe anonüümsetes netikommentaarides repertuaari ründama. Eestlased arutasid, kas vihm hakkas sadama sellepärast, et Pärdi Credo ei sobinud laulupeole või poleks tohtinud seal hoopis midagi inglisekeelset laulda.
Õnneks ei leitud vihma jaoks seekord seda klassikalist põhjust, et sadas sellepärast, et jumal on lätlane. Vahest on põhjanaabritele lõpuks kohale jõudnud, et lõunas elab täpselt samasugune lauluhull rahvas, kellel on kõnekäänd, et kahe asja puhul ei saa mitte töölt ära lubada: kui naine läheb sünnitama või lätlane laulupeole.
Laulupidu ei saa olla süldipidu
Anonüümsed kommentaatorid aga leiavad hoopiski, et nad on targemad peokorraldajatest ja üldjuhtidest, nad teavad palju paremini, mida oleks vaja ja mida poleks vaja laulda. Et kõiki laule kaasa laulda ei osanud, selle üle pahandajaid on palju, jääb üle vaid järeldada, et kõiki tantse nad kindlasti kaasa tantsida oskasid.
Poleks ju vaja sellistel virisejatel pikalt peatuda, kui niisugune suhtumine netis poleks nii massiline. Jääb aga mulje, et need on inimesed, kes avalikult näiteks telereporterile sama juttu rääkida ei julgeks, kuid kui saab anonüümselt kisa tõsta, on ülihäälekad.
Peaks olema selge, et laulupidu, pealegi juubelilaulupidu ei saa ega tohi olla süldipidu. “Muusikat” kõige labasemale maitsele kõlab ja kostab aastaringi igasugustelt lavadelt. Laulupeo repertuaar jäägu ikka professionaalide kokku panna, kes seda seekord on teinud täie teadvuse juures ja suure vastutustundega ning väga õnnestunult. Just niisugune pidu, kus rahvuslik koorilaul kohtub Õhtumaa kõrgklassikaga, on see, mida tegelikult on vaja meie endi hingedele, just niisugune pidu nii suure hulga osavõtjatega on see, millega me tõesti võime uhkeldada ka väiksest Eestit väljaspool.
iii
JAANIKA KRESSA
