Kes arvab, et taasiseseisvunud Eesti Vabariik praegu esimest korda rahahädas on, kannatab mälu lühiduse all või on lihtsalt liiga noor. Põltsamaa lossihoovi galeriis pART saab praegu näha Ehalill Halliste vaipu, mis omal ajal riigi rahakotiaukude lappimiseks peaaegu välismaale oleksid müüdud. Põltsamaa kultuurikeskuse galeriis näitab aga oma mõnevõrra muutunud maalijanägu Kaupo Lugus.
Raplamaal Kohilas sündinud-kasvanud ja seal praegugi stuudio-galeriid pidava Ehalill Halliste Põltsamaa-näituse võib tinglikult jagada kahte ossa: galerii pART suure saali on vallutanud uuemad, eesti rahvuslikust ornamendist laenatud motiividega vaibad, väikses saalis võib näha vanemaid, impressionistlik-sümbolistlikus laadis (kunstiteadlase Anne Untera määratlus) vaipu.
Viimased ongi need, mis 1990. aastate algul koos paljude teiste nõukogude ajal Eesti Kunstifondi kogudesse ostetud taiestega välismaale maha müüa taheti, ent tänu südametunnistusega fondihoidja otsustavale tegutsemisele kodumaale jäid. Fondihoidja nimelt helistas autorid läbi ja soovitas neil oma taiesed ise tagasi osta — sama hinnaga, millega need omal ajal fondi ostetud olid. Et rubla väärtus oli selleks ajaks kõvasti kukkunud, said kunstnikud seda endale ka lubada.
Päris kurb oleks olnud, kui need mõtlikes toonides ja justkui lõngaga maalides (jälle Anne Untera määratlus!) loodud sugestiivsed gobeläänid, millesse nende looja nii suure tüki oma hinge pannud, eesti rahvuskultuurile igaveseks kaotsi oleksid läinud. Ehalill Halliste enda sõnul on nende vaipade kavandites kandev roll selgusehetkedel. Arvatavasti on kunstnik selgusehetkede all mõelnud momente, mil tema sisemine silm millelegi uuele avaneb, mõni ammune küsimus vastuse saab või kvantiteet kvaliteediks üle läheb. Kõnekad on juba 1980. aastatel loodud tööde pealkirjadki: „Joonjärk”, „Silmside”, „Saaga”, „Vaatab” jne.
Esiemade pärand
Vahepeal veerand sajandiks unarusse jäänud etnoteema taasavastas Ehalill Halliste enda jaoks mõned aastad tagasi, kui talle toodi kingituseks president Konstantin Pätsi venna, kunagise Riigi Kunsttööstuskooli direktori Voldemar Pätsi poolt 1926. aastal välja antud 20-leheline mapp „Eesti rahvariie ja ornament”. Sugereerivalt kaunid ja jõulise dünaamikaga tikandimotiivid inspireerisid Ehalill Hallistet looma tervet vaibasarja „Loitsulilled”, mis aitab väärtustada ilumeelsete esiemade pärandit. Selle pärandiga on kunstnikul ka isiklikum suhe: tema vanaema Sophie oli tubli tikkija, kellest jäi siia ilma maha hulk kauneid tekke ja lillekirjalisi linikuid.
Galerii pART natuke „karusesse” keskkonda sobivad Ehalill Halliste vaibad suurepäraselt. Erilise väe saavad sisse etnovaibad: lihtsa valgendatud tellisseina taustal on neil hea „hiilata” ning avaras saalis piisavalt ruumi vaataja peale mõjuda. Kõnealuse näituse alapealkirjaks sobiks aga „Kultuuripärl kultuuripärlil külas”: Ehalill Halliste pälvis 2006. aasta loomingu eest Raplamaa Kultuuripärli preemia, Põltsamaa kunstiselts aga 2008. aasta tegemiste eest (nende hulka kuulus ka galerii pART rajamine) Jõgevamaa Kultuuripärli auhinna.
Muutunud käekiri
Kui mullu oma 60. sünnipäeva tähistanud Ehalill Halliste on diplomeeritud tekstiilikunstnik, siis kultuurikeskuse galeriis oma õlimaale näitav Kaupo Lugus on kogenud asjaarmastaja, Põltsamaa kunstiseltsi liige. Temagi näitus „Egiptusest Louvre’ini” on natuke hilinenud juubelinäitus, aga tal „lõi ette” kümne võrra suurem vanusenumber.
Lugus on ikka olnud väga isikupärase käekirjaga maalija. Kes tema töid varasematelt isikunäitustelt (neid on ta teinud ka kolme varasema juubeli puhul) või kunstiseltsi ühisnäitustelt teab, sel võib seekordset väljapanekut vaadates suu üllatusest lahti jääda: tegemist on justkui täiesti uue maalijaga. Uuega, aga mitte vähem isikupärasega.
Suurem osa näitusepiltidest on maalitud poolteist aastat tagasi teoks saanud Egiptuse-reisi muljete (ja fotode) põhjal. Neilt vaatavad vastu vägagi värvikad ja elava pilguga tegelased, nagu templivalvur, papüürusemüüja, Nuubia külanaised. Ent kunstnik on püüdnud lõuendile jäädvustada ka täiesti realistlikku loojangut Niiluse jõel ning täiesti ebareaalset miraaži kõrbes. Kõrb oligi Kaupo Luguse sõnul Egiptuses kõige sügavama mulje jätnud nähtus ja miraaži nägemine isiklikult kogetud asi. Ka inimesed olid Egiptuses hoopis teistsugused kui siin. Eks nad seepärast end jäädvustama ahvatlesidki.
Kodulinna sillad
Näituse teise, väiksemamahulise poole moodustavad Kaupo Luguse poolt kunstiseltsi koopiamaalimiskursuse aegu tehtud tööd. Ja ta oli sel kursusel üks viljakamaid: ta jõudis maalida koopiad Giorgione „Lamavast Veenusest”, Liotard’i „Ilusast šokolaadineiust”, Vermeeri „Pitsikudujast” ja isegi da Vinci kuulsast „Mona Lisast”. Põltsamaa kunstiseltsi eestvedaja Ethel Hakkaja kahtlustas, et koopiakursus oligi üks tegur, mis Kaupo Luguse enda maalimisstiilis muutuse esile kutsus. Lugus möönis, et nii see võis olla küll.
„Inimest oli küll pärast koopiate peal harjutamist hoopis lihtsam maalida,” ütles ta.
Juubelinäitus lükkus Lugusel juubelijärgsesse aastasse osalt sellepärast, et polnud aega maalida. Nüüd on seda see-eest rohkesti, sest aasta tagasi pani ta maha suurt täpsust, arvutamist, valvamist ja sekundite lugemist nõudnud separeerijaameti E-Piima Põltsamaa juustutööstuses ja võib teha täpselt seda, mida tahab. Tõsi, nüüd, mil isikunäitus üles sai, tahab ta maalimisest natuke puhata. Suvel on ju palju muid, „asjalikumaid” tegemisi.
„Küll külmemal ajal, mil väljas toimetada ei saa, jõuab jälle maalida,” ütles Kaupo Lugus. „Kehva ilmaga sellest muidugi midagi välja ei tule, päikest ja valgust peab ikka olema.”
Et seekordne juubelinäitus pisut hiljaks jäi, peaks Kaupo järgmise näituse üles panema juba nelja aasta pärast. Selle tarvis kavatseb kunstnik maalidele jäädvustada oma kodulinna.
„Mõtlesin, et võiks Põltsamaa sildu maalida,” ütles Kaupo Lugus. „Olen küll põltsamaalane, aga ega minagi tea, kus siin kõik need arvukad sillad on ja mis nimesid nad kannavad.”
Nii Ehalill Halliste vaibanäitus galeriis pART kui ka Kaupo Luguse maalinäitus Põltsamaa kultuurikeskuse galeriis jäävad avatuks juuni lõpuni.
RIINA MÄGI
