Nädal tagasi Jõgeva linnaraamatukogus aset leidnud kirjandusõhtul arutlesid Kätlin Kaldmaa, Hendrik Lindepuu, Peeter Sauter ja Kivisildnik kirjanikuks olemise võlude ja vaevade üle. Jõgevale sattusid neli nimetatut traditsioonilise kirjandustuuri „Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes” käigus.
Sama kirjanikeseltskond oli samal päeval viibinud külas ka Voore raamatukogus, eelmisel päeval olid nad aga olnud Alatskivi ja Elva lugejate ees. Kahe päevaga oli neljast suhteliselt üheealisest inimesest tekkinud üksteise seltskonda nautiv ja üksteisega hästi kokku mängiv loomeinimeste kooslus ja see koos olemise lust nakatas ka kuulajaid.
Nii et kes tol õhtul koju jäi, eeldades näiteks, et Sauter on tema jaoks liiga ropp või Kivisildnik liiga sarkastiline, võiks pigem kahetseda: oli tõeliselt mõnus õhtupoolik. Tõsi, üks eakam proua ohkas küll üht Sauteri luuletust kuulates, et temal läheb süda pahaks, aga enamasti kutsusid etteloetud vaimukad sissevaated kaasaja Eesti (ja mitte ainult Eesti — Hendrik Lindepuu luges ju ette oma tõlkeid poola luulest) ühiskonda publikus esile äratundmisrõõmu. Eriti ahnelt lõkerdas publik naerda siis, kui Kivisildnik luges ette luuletuse sellest, kuidas kindlustusagent talle telefonitsi pensionisammast pakkus: ju tuli see situatsioon paljudele isikliku kogemuse najal tuttav ette. Jah, ei tahaks olla müügimehe nahas, kes Kivisildniku otsa „komistab”…
Kes on kirjanik?
Küsimuste-vastuste voorus kujunes peateemaks see, mida kirjanikuks olemine tähendab ja kaasa toob ning keda üldse kirjanikuks võib nimetada. Tänapäeva internetiajastul tohutult avardunud võimalused oma tekste avalikustada tõstatasidki üles küsimuse, kas kõiki neid, kes kirjanikuks olemisele pretendeerivad, võib kirjanikuks nimetada.
„Blogid pole küll tavaliselt kirjandus ja blogiautoreid ei peaks minu meelest kirjanikuks nimetama,” arvas Kätlin Kaldmaa. „Samas ei ole abi ka suhtumisest, et „ah, mis kirjanik nüüd mina olen”. See ei aita edasi areneda.”
Peeter Sauteri poolest võiks kõiki kirjutajaid siiski kirjanikuks nimetada, iseasi, kui heaks kirjanikuks.
„See pole üldse halb, kui üle Eesti inimestel näpud liiguvad ja klahvid klõbisevad: lõpuks võib sel viisil päris häid tekste sündida,” ütles Sauter. Ja Kaldmaa lisas: „Püramiidil, ka kirjanduspüramiidil peabki lai ja mitmekesine alus olema, siis saab tipp olla kõrgem.”
Peeter Sauteri sõnul on Eesti lausa kirjanike paradiis — ses mõttes, et kirjutajal on siin jalga kirjandusmaailma ukse vahele saada tunduvalt lihtsam kui mõnes suures kultuuriruumis, näiteks Saksa- või Prantsusmaal. Seal võib ka andekas kirjutaja aastaid oma käsikirjadega kirjastusi pommitada ja ikka avaldamata jääda. Või kui ta avaldatud saabki, siis võib tema looming avaldatava kirjanduse tohutus massis märkamatuks jääda.
„Eestis pole tõesti ohtu, et mõni perspektiivikas kirjutaja päris avaldamata ja tunnustamata jääb,” arvas ka Kivisildnik, kes on ise kirjastajana kaasa aidanud mitme kirjandusse tulija debüüdile. Kirjastamis- ja toimetamistegevust kirjastuses Jumalikud Ilmutused nimetas Kivisildnik tohutult suureks ja raskeks tööks, mis samas materiaalselt üldse ära ei tasu, sest sel kirjastusel pole kombeks välja anda n-ö laiatarbekirjandust, vaid ainult seda, mis kunstile pretendeerib. Mõnikord tuleb kirjastajal siiski pikalt vaeva näha, enne kui ilmuv teos kunstkirjandusega sarnanema hakkab.
Elu kui katastroof
„Ühele autorile saatsin tema luuletused tagasi koos põhjalike kriitiliste kommentaaridega, lootes, et autor lööb käega ja loobub luulekogu väljaandmisest,” meenutas Kivisildnik. „Aga tema saatis veel sada luuletust ja siis veel kakssada. Lõpuks sai täitsa hea raamat kokku, aga missuguse vaevaga! Nii nagu vorsti puhulgi, on ka raamatu puhul mõnikord parem, kui sa ei tea, kuidas see tehtud on, st kui sa ei tea, mismoodi nägi välja toimetamisprotsess.”
Kui kirjastaja elu on raske, siis kirjaniku oma on Kivisildniku sõnul lausa katastroof. Osalt sellepärast, et kirjanik on iseenda tööandja, kubjas ja projektijuht. Samas ei taha inimene, kes on loomu poolest kirjanik, ka midagi muud teha. Kas tal tuleb kirjutamine hästi välja või ei tule, kas ta on edukas või pole, tema ikka muudkui kirjutab. Iseasi, kui kirjandust kui niisugust üldse ei eksisteeriks — siis võiksid asjad teisiti olla.
„Kui raamatute kirjutamine kui niisugune veel välja mõtlemata oleks, siis ma küll ei tahaks päevad läbi laua taga istuda ja sõnu kirja panna,” võttis teema kokku Peeter Sauter.
Kirjandustuuri „Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes” on Eesti Kirjanike Liit, Eesti Rahvusraamatukogu ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing kultuuriministeeriumi ja Eesti Kultuurkapitali toetusel korraldanud juba seitsmel sügisel ning tänu tuurikohtumistele on lugejaid juurde võitnud paljud kirjanikud, kes senini laiema publiku vaateväljast kõrvale olid jäänud.
i
RIINA MÄGI
