Eesti Taimekasvatuse Instituudi Jõgeva sordiaretuse osakonna teadlased Reine Koppel ja Anne Ingver on arvamusel, et kui Eestis kasvatatavale nisule hakatakse välja töötama kvaliteediklasside süsteemi, tasuks aluseks võtta välisriikides praktiseeritud süsteeme, kuid kohandada neid kohalikele tingimustele.
Riikides, kus nisul suur kasvupind ja suhteliselt stabiilsed kasvutingimused, on välja töötatud hästi toimivad nisu kvaliteedi hindamise nõuded. “Kvaliteediklassid on enamikus riikides kujundatud selleks, et saaks toota jahu pagaritoodete valmistamiseks. Silmas on peetud mitmeid faktoreid, näiteks vilja puhtust ja mahumassi, millest sõltub jahu väljatulek. Jahu küpsetuskvaliteet sõltub aga paljuski proteiinisisaldusest ja selle kvaliteedist,” lausus Reine Koppel. Tema sõnul on Eesti sedavõrd väike, et pole võimalik välja tuua mullast või kliimatingimustest tulenevaid suuri piirkondlikke erinevusi, mis nisu kvaliteeti mõjutavad.
Kvaliteediklasse pole kehtestatud
Eestis pole praeguseks nisu kvaliteediklasse ametlikult kehtestatud. Nii ei ole riiklike majanduskatsete tegijatel, sordiaretajatel ja sordivaliku komisjonil võimalik anda hinnangut uute katsetes olnud sortide kvaliteedinõuetele vastavuse kohta.
Kohalikuks tarbeks jahu ja teisi tooteid valmistav veski määrab nisule nõuded kokkuostul ja lähtutakse lõpptoodangule vajalikust kvaliteedist. Eksportimisega tegeleva ettevõtja nisu peab vastama selle riigi tingimustele, kuhu vili müüakse.
Eestis on aastane nisutoodang umbes 300 000 tonni, vajadus toidunisu järele aga 90 000 tonni. Seega on tekkinud eeldused nisu väljavedamiseks. Statistikaameti andmetel on peamised sihtriigid olnud Soome, Iirmaa, Taani ja vähemal määral Norra, Alžeeria ja Saksamaa. “2012. aastal on Soome läinud näiteks 22,5, Iirimaale 16,6 ja Taani 12,3 protsenti eksportmahust,” lausus Koppel.
Sordiaretajate koostöö veskiga
Koppel märkis, et Jõgevamaa sordiaretajatel on võimaldanud nisu kvaliteedile tähelepanu pöörata pikaajaline koostöö veskiga Tartu Mill. “Oleme kahepoolselt jaganud nisu kvaliteedi teemalist infot. Tartu Milli kodulehelt võib näha, et nisu jagatakse E- ja A-gruppi ja kolmele toidunisu kategooriale on esitatud kvaliteedinõuded. Kategooriatesse jaotub nisu vastavalt proteiini- ja kleepvalgusisaldusele, langemisarvule, mahukaalule, niiskusesisaldusele ja prügisisaldusele. Nii on kõrgema kategooria vilja proteiinitase minimaalselt 14 protsenti.”
Reine Koppeli sõnul on Jõgeva sordiaretajate katseandmete põhjal selgunud, et kõige suuremat mõju nisu kvaliteediomadustele avaldab ilmastik. Kuid tähtis on ka sordi mõju ning see, kas kasvatatakse tali- või suvinisu. “Näiteks aastatel 2004-2007 uuriti viieteistkümne tali- ja neljateistkümne suvinisusordi omadusi. Selgus et suvinisu proteiinisisaldus on nelja aasta keskmisena 14,6 ja talinisul 11,6 protsenti,” lausus ta
Eesti Taimekasvatuse Instituudi aastaseminaril peetud ettekandes rääkisid nisuaretajad Reine Koppel ja Anne Ingver ka nisu kvaliteedi hindamistest teistes riikides. Nad tõid esile, et Ameerika Ühendriikides loodi nisu kvaliteedi nõukogu juba 1938. aastal.
“Nisu kvaliteedi nõukogul on 101 liiget ( jahuveskid, töötlev tööstus, teadusasutused, valitsusasutused, ametiliidud jne). Üks selle nõukogu eesmärke on ka toetada selliste sortide aretust, mis on vajalikud USA kvaliteediklasside täitmiseks. Samuti on oluline infovahetus, riigi nisu kvaliteedi laborite ja põllumajandusministeeriumi alluvuses olevate asutuste nõustamine. Austraalias, nii nagu USA-s ja Kanadaski, võetakse nisu klassifitseerimisel aluseks kasvupiirkond ja tera värvus ning tugevus. Euroopas puudub aga ühtne süsteem nisu kvaliteedi hindamiseks. Põhjuseks on varieeruv ilmastik, mis põhjustab märkimisväärseid erinevusi kvaliteedis, samuti lõpp-produktide suur mitmekesisus. Eestis on põhiliselt tuntud Saksamaal kasutatav nisu kvaliteedisüsteem, mille järgi nisu jaotakse E (eliit), A(kõrgem kvaliteet), B (normaalne kvaliteet), K(pehme biskviidinisu) ja C (ülejäänud) klassi,” rääkis sordiaretaja.
i
JAAN LUKAS
