Statistikaameti (esialgsetel) andmetel langes Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) 2014. aasta I kvartalis (võrreldes 2013. aasta I kvartaliga) 1,9 protsenti.
Kui kehvi uudised tuleks ka mujalt, siis annaks langust ülemaailmsete probleemidega ja Ukrainaga seostada. Kuid ei tule. See tähendab seda, et majanduslangus on suuresti enda kootud. Toetustel ja hinnakasvul põhinev majanduskasv ei saanudki jätkusuutlik olla. Infoks veel niipalju, et Lätis ja Leedus kasvas majandus I kvartalis vastavalt 2,8 ja 2,9 protsenti. Kriisi veerel vaevleval Venemaal oli see 0,8 protsenti.
Me ei arvestanud tagasilöökidega
Samm edasi, siis tagasi. Selline on meie majanduskasvu tantsusamm. Viie jõukama hulka jõudmist kavandasime kasvu ajal, tagasilöökidega ei arvestanud. Petsime ennast ja neid, kes asusid laenurahaga oma elutingimusi parandama ja nüüd kõigest ilma jäävad. Töökohast ilma jäämine majanduslanguse tingimustes on paratamatus.
Peaministri nõunik Maris Lauri põhjendab Eesti majanduslangust sooja talvega ja Estlinki (Soome ja Eesti vaheline elektriliin) käivitamisega. Kummaline? Iga koolijüts teab, et kui ühtedele kaupadele (või teenustele) tehtavad kulutused (sama sissetuleku juures) vähenevad, siis teistele kasvavad. Kui kulutatakse vähem küttele, siis kulutatakse enam toiduainetele või muudele asjadele. Ettevõtted teevad enam investeeringuid, langetavad müügihindu, kasvatavad ühikulist käivet.
Haldusreform vähendaks võimulolijate toiduahela võimekust
Halduskorralduse reform on täna aktuaalsem kui kunagi varem. Seda ei tehta, sest see vähendaks võimulolijate toiduahela võimekust. Töötegemise mängimise ohjamine avalikus sektoris pole lihtne.
Heitkem pilk omavalitsuste ülesannetele, millest ilma jäämisega rahvast hirmutatakse. Teenuseid ostetakse sisse. Allkirjade kirjutamine ja paberivirnade kasvatamine ei tohiks nii kulukas olla. Bürokraatlikku tegevust harrastatakse ka teistes riigieelarvest finantseeritavates institutsioonides, sealhulgas sihtasutustes.
Majanduslangus avaldab mõju riigikassale. Aeg oleks valida, kas jätkata maksude kasvatamist (mis on majanduskasvu languseni viinud) või tõmmata püksirihma koomale. Maksude kasvatamine pole majanduslanguse tingimustes viljakas. Püksirihma saab koomale tõmmata kahel viisil: vähendades sotsiaaltoetusi, sh pensione, või piirates valitsemiskulutusi. Kolmandat võimalust pole. Olematute sotsiaaltoetuste vähendamine tooks rahvahulgad tänavale, järelikult on seda võimatu teha. Üle jääb kulutuste vähendamine aparaadile. Haldusstruktuurile tehtavate kulutuste ohjamine on ainus võimalus, mis majanduslangust pehmendaks. Tööjõukulude kasvatamisele on hoog sisse lükatud. Oleme patiseisus.
Patiseisust aitaks välja demokraatia
Patiseisust aitaks välja demokraatia, kuid kust seda võtta. Kelle leiba sööd, selle pilli järgi tuleb tantsida. Eestlaste sotsiaalne turvalisus on niivõrd nigel, et isegi pisku kaotuse pärast tuleb väriseda ja otsustajate meele järele olla. Kel võim, see jagab töökohti ja muid hüvesid, viibutab sõrme, kui keegi talle meele järele pole. Inimesed kardavad. Demokraatiast ei juleta unistadagi.
Aeg oleks selgeks rääkida terminid ja paika panna riiklikud (esmased) eelistused. Riigikogu valimised on ukse ees, debatid valimissüsteemi muutmise üle on paratamatud. Valimissüsteemi muutmata (kodanikuühenduste võrdsus, nimekirjaliste eelistuste kaotamine, valimiskampaaniate rahastamise ohjamine jne) pole lootustki, et Eestis elukeskkond paremaks muutub. Võime ju arvudega mängida, kuid ega see tegelikkust muuda. Nii jäämegi kodanikuvaenulikus ühiskonnas toimetama ja majandusvõimekusest unistama.
i
EUGEN VEGES
