Hiljuti kohtusid Taanis Horsensi linnakeses Euroopa Liidu riikide keskkonnaministrid, kellele muu hulgas presenteeriti suure uhkusega kohalikku loodusprojekti. Ministrid viidi linna lähistele vaatama ümbrust, kus oli väike jõeke, natuke puid ja võsa, pool kogu alast oli täiesti tavaline põld. Umbes miljon eurot ja kümme aastat hiljem asub seal soo.
Taanlased pole siiski aru kaotanud. Nad teavad, et sood ja rabad on omapärased ja rikkad elukeskkonnad – need seovad endasse pea kolmandiku atmosfääris leiduvast süsinikust ning põnevate taimede ja loomade koduks olevas ümbruses on ka linnarahval meeldivam jalutada kui põlluveeres. Kui looduslikku sood pole, tuleb see teha.
Õnneks on Eestis sood ja rabad alles
Õnneks on Eestis veel sood ja rabad on loomulikuks osaks meie keskkonnast. Oleme oma laiuskraadil üks kõige mitmekesisema loodusega paiku ning siinsed niidud ja loopealsed on maailmas üsna unikaalsed. Meil leidub hinnanguliselt 35 – 45 tuhat taime-, seene- ja loomaliiki, seejuures kohtab siin arvukalt mitmeid Euroopas haruldaseks jäänud liike nagu rukkirääk, valge-toonekurg, ilves või kaunis kuldking.
Meie tubli loodushoid paistab ka rahvusvaheliselt silma. Ligi viiendik meie maismaast ja kolmandik veealast on kaitse all. Pea kümnendik metsast on nii rangelt kaitstud, et seal on igasugune tegevus keelatud. Kaitse all on ka 570 taime-, looma- ja seeneliiki, millest 45 kõige ohustatumale on tehtud eraldi tegevuskavad olukorra parandamiseks.
<p style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt” class=”MsoNormal” align=”justify”>Tammepärjale puhkama jääda oleks aga enneaegne. Looduse hoidmise töö ei saa kunagi otsa ja iga natukese aja tagant on tarvis seada pikemaid sihte. Pärast ligi kümneaastast tööd on keskkonnaministeeriumil valminud looduskaitse arengukava, mis paneb paika looduskaitse olulisemad suunad ja eesmärgid aastateks 2013-2020.Neid suuri suundi on kolm: looduse tundmise parandamine, looduse mitmekesisuse ja elujõulisuse tagamine ning loodusvarade arukas kasutamine. Kuigi neid suundi on võimatu tähtsuse järgi reastada, on minu jaoks just loodushariduse valdkond see, millest saab kõik alguse.
Armastada saab ikka seda, mida tuntakse
Keeruline on hoida ja armastada seda, mida ei tunta. Looduse kaitse algab selle mõistmisest, milleks omakorda on vaja looduses viibida ning teada, kuidas see toimib. Kuigi looduskaitsealad ja seadused on tähtsad, ei saa looduskaitse olla miski, millega tegelevad selleks riigi poolt seatud inimesed looduskaitseks ettenähtud alal. Looduse väärtustamine peab olema meie kõigi igapäevane ja pidev hoiak. Keskkonnaministrid ütlevad tihti poolnaljatades, et nende töö on tehtud siis, kui keskkonnaministeeriumi ei ole enam vaja. Nii helgesse tulevikku me lähiajal vaevalt et jõuame, aga meie kõigi teadvuses võiks üks väike looduskaitseekspert elada küll.
Riik hoolitseb, et heal tasemel loodusharidus oleks Eestis kõigile kättesaadav maast madalast reipa vanaduseni välja. See tähendab nii õppekavade täiendamist, teavituskampaaniaid ja uuringuid, kui ka praktilisi ja moodsaid abivahendeid – näiteks mobiilirakendust, mis aitab huvilisel tundmatut taimeliiki määrata. Muu hulgas tahame lasteaedade ja koolide kasutatavate keskkonnaprogrammide arvu kasvatada 270lt 340le ning programmi läbinute arvu suurendada enam kui kaks korda, 200 000 inimeseni.
Kaitsealasid juurde tekitama ei pea
Usun, et paremad teadmised loodusest ning selle seostest igapäevaeluga teevad oluliselt lihtsamaks ülejäänud kahe suuna elluviimise. Klassikalise looduskaitse vallas on meie sihiks liikide ja elupaikade hea seisund ning maastike mitmekesisus.
Et juba täna on kaitse all märkimisväärne osa Eesti pindalast, ei ole kaitsealade jõuline juurdeloomine kindlasti eesmärk omaette. Küll aga tuleb tagada, et olemasolevad kaitsealad ka tõepoolest toimiks ning loodushoid oleks seal võimalikult hästi korraldatud: see tähendab ka kaitsekorraldus- ja liigitegevuskavade koostamist. Viimaseid peaks 2020. aastaks tänase 45 asemel olema 220.
Eraldi tähelepanu vajavad meie poollooduslikud kooslused ehk inimese ja looduse koostöös tekkivad alad. Just poollooduslike koosluste säilitamise rasket ja olulist tööd teevad näiteks Läänemaa mereäärsetel niitudel liikuvad Šoti mägiveised. Kaheksa aasta pärast peaks selliseid alasid olema praeguse
Arengukava kolmas, aga sugugi mitte vähem oluline, suund pühendub loodusvarade kasutamisele. Praegu tarbime igal aastal 1,5 korda rohkem, kui loodus aasta jooksul tagasi toota jõuab. Kuna teist planeeti Maa ei paista kuskilt võtta olevat, on ilmselgelt tarvis loodusvarasid praegusest säästlikumalt ja tõhusamalt kasutada. Lühiajalise majandusliku kasu kõrval tuleb alati mõelda, milline on tegevuse mõju loodusele ja puhta vee või õhu tõeline hind.
Murelapseks põlevkivi
Eestis on selles vallas teravaimaks küsimuseks põlevkivi, mille kaevandamine ja kasutamine tekitab üle 80 protsenti meie jäätmetest, paiskab õhku 60 protsenti siinsest CO2-st ja hõlmab ligi 80 protsenti veekasutusest. Paraku oleme põlevkivielektriga nii harjunud, et ei anna selle keskkonnamõjust endale tihtipeale aru.
Jõudsimegi ringiga tagasi algusesse: et loodust tulemuslikult kaitsta, peame seda tundma ja mõistma. Tuleb aru saada ka me igapäevaste otsuste ja valikute mõjust keskkonnale. Looduskaitse arengukavas paika pandud teekaart aitab meid nii riigi kui ka üksikute inimestena sellele mõistmisele lähemale.
i
KEIT PENTUS, keskkonnaminister
