Noored, kelle kodune keel enamasti vene keel, olid endale selgeks teinud, mida tähendab olla Eesti riigi kodanik, mis on lojaalsus ja ustavus riigile, mida pead oma kodumaaks. Vähemalt kajastus see ette loetud kirjandikatketes, aga loodetavasti areneb selles suunas ka nende noorte mõtteviis ja kinnistub maailmavaade.
Haridus- ja teadusministeeriumi ning Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse käivitatud projekti raames organiseeriti hiljuti Ida-Virumaa vene gümnasistide reisid Palamusele ja sealsesse kihelkonnakoolimuuseumi. Sellest oli juttu ka 22. novembri Vooremaas. Vene noortest, nende eesti keele oskusest ja huvist Palamusel pakutu vastu jäi nii muuseumipedagoogil kui teistel ekskursantidega tegelnuil sümpaatne mulje.
Paraku oli eelpool mainitud raadiosaates ka jutuks, kuidas suhtuvad, vähemalt sõnades, oma riiki mõned meie põlisasukate järeltulijad, kelle vanavanaisad nägid esimest Eesti Vabariiki ja selle purunemist ja kelle suguvõsas on ehk Vabadussõjas osalenuid ja langenuidki. Koolis pakutavat tasuta piima nimetatakse “riigi piimaks”, mida pole mõtet juua, valitsuse ja ministrite arvel visatakse lamedat nalja.
Kas jõuame oma suure sõnavabaduse, pideva üksteise parastamise ja lahmimisega niikaugele, et meie eesti rahvusest lapsed ja noored vajavad põhjalikumat ühiskonda ja riiki integreerimist kui nende muust rahvusest eakaaslased, kes kogu eestikeelses meedias avaldatud sageli süüdimatu tekstiga ehk nii hästi kursis pole?
KAIE NÕLVAK
