2013. aasta hariduselu on triivinud reformide tuules. Jaanipäeva eel võeti riigikogus vastu uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, pea terve aasta oleme kuulnud lubadusi õpetajate palgatõusust ning haridus- ja teadusministeerium on muutmas põhikoolide ning gümnaasiumide rahastamise aluseid.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning koolide rahastamise põhimõtete muutmine, niisamuti õpetajate palk on tekitanud vaenu ning loonud usaldamatuse õhkkonna. Haridus- ja teadusministeerium on skeptikute suhtes võtnud selgelt süüdistava hoiaku, kohalikud omavalitsused on kaitsepositsioonil ning õpetajad äraootaval seisukohal.
Ühine huvi leida kompromiss
Lapsed ja haridus on iga riigi jätkusuutlikkuse alusvundament. Seetõttu peaks meie kõigi ühine huvi olema kompromissi leidmine. Sel eesmärgil korraldab Keskerakonna fraktsioon 3. detsembril riigikogu suures saalis olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu, mille fookuses on Eesti üldhariduse jätkusuutlikkus.
Arutelu eesmärk on anda kõikidele osapooltele võimalus oma suu kõige paremas mõttes puhtaks rääkida. Sõna saavad haridus- ja teadusminister, õpetajate, kohalike omavalitsuste ning fraktsioonide esindajad.
Mille üle me vaidleme ja mis meile muret valmistab? Esmalt võtan tähelepanu alla õpetajad. Suurimaks murekohaks on õpetajate palgatõus ja töökoormus. Nimelt tekitab küsitavusi olukord, kus minister Aaviksoo lubab õpetajatele 11-protsendilist palgatõusu, ehkki järgmise aasta riigieelarvesse on planeeritud vaid 4,7-protsendiline reaalne palgakulude kasv.
Lisaks valmistab muret õpetajate töökoormus, kuna kooliseaduse muudatustega kaotati nõue, mitu tundi tuleb õpetajal täiskoormuse saamiseks anda. Hetkel kehtib õpetajatele vaid 35-tunnine tööaeg ja puudub igasugune kindlustunne, et õpetaja ei pea andma just nimelt 35 ainetundi nädalas senise 18 –24 asemel.
Ametijärkude kaotamine muudab ameti staatilisemaks
Hariduse reformimise käigus kaotati õpetajate atesteerimisastmed. Tänastest noorempedagoogidest, pedagoogidest, vanempedagoogidest ja õpetaja-metoodikutest saavad ühel pulgal olevad õpetajad. Ametijärkude kaotamisega muutub õpetajaamet veel staatilisemaks ning kaob motivatsioon erialaseks arenguks. Lisaks madalale palgale, võib atestatsiooniastemete kaotamine kujuneda argumendiks potentsiaalsetele noortele õpetajatele, miks nad ei taha kooli tööle asuda. Puudub ju igasugune võimalus karjäärialaselt areneda.
Muudatused hariduses puudutavad teravalt ka meie koolilapsi. Esiteks on suur oht, et kaovad kodulähedased maakoolid. Hariduse uue rahastamismudeliga on õpetajate palgad seotud õpilaste arvuga klassis. Põhikooliõppes eraldatakse riigi poolt õpetajate palgaraha täies mahus, kui klassis on keskmiselt 24 õpilast. Gümnaasiumis peab klassis olema aga keskmiselt 32 õpilast. Niivõrd kõrgete klassi piirnormide kehtestamisega võime juba mõne aja pärast näha paljude põhikoolide hääbumist.
Kaovad ka paljud gümnaasiumid või jäävad valdade-linnade rahastada. Kui kohalikud omavalitsused ei suuda gümnaasiume täiendavalt rahastada, siis tuleb kool kinni panna.
Ma ei saa nõustuda regionaalminister Siim Valmar Kiisleri seisukohaga, et kodulähedasest koolist tähtsam on kvaliteetne haridus. Esiteks annavad väga paljud maakoolid lastele kvaliteetset haridust. Ja teiseks, kui riik valib koolivõrgu korrastamisel suuna, kus laps peab igal koolipäeval sõitma vähemalt tund aega kooli ja tagasi koju, siis tuleb juba täna mõelda logistilistele lahendustele. Kuidas panna bussiliiklus tööle nii, et laps jõuaks igal koolipäeval õigeks ajaks kooli ja et ta ei peaks koolipäeva lõpus bussi oodates aega lihtsalt surnuks lööma. Sama suurt tähelepanu tuleb pöörata ka õpilaskodude loomisele.
Vastutus kohalikule omavalitsusele
Hariduse reformimise käigus on pidevalt suurenenud kohalike omavalitsuste rahaline vastutus. Juba uue õppekavaga kirjutati kooli pidajale ehk kohalikule omavalitsusele juurde kohustusi, milleks ei ole aga linnadel ja valdadel vahendeid. Majanduskriisi aastatel vähendati kohalikele omavalitsustele laekuvat tulumaksuosa, mis on tekitanud tõsise puudujäägi valdade-linnade eelarvetes. Seetõttu on äärmiselt kahju, et kooli psühholoogide, logopeedide ja ülejäänud kooli tugipersonali palgarahaks ei ole riigi poolt ette nähtud mitte mingisugust toetust.
Haridus- ja teadusministeerium on seadnud eesmärgiks pakkuda Eestis kvaliteetset, kättesaadavat ning õppija ja ühiskonna vajadusi arvestavat haridust. Et ministeeriumi visioon ei jääks pelgalt paberile, on meil vaja välja töötada komplekssed ja kõiki osapooli rahuldavad lahendused.
Enne järgmise aasta riigieelarve vastuvõtmist peame astuma suure sammu ühisosa leidmise suunas. Jääb vaid üle loota, et jõulukuu alguses riigikogu suures saalis toimuval arutelul jagub koostöötahet ning soovi leida toimivaid lahendusi.
i
MAILIS REPS, riigikogu kultuurikomisjoni aseesimees, haridusminister aastatel 2002–2003 ja 2005–2007
