26. novembril tähistab Eesti kodanikupäeva. Just sel päeval 1918. aastal määratles Maanõukogu inimeste ringi, kellele laienevad Eesti Vabariigi kodaniku õigused. Sisuliselt oli tegu Eesti esimese kodakondsuse seadusega, mille sarnastel põhimõtetel tugineb kodakondsuspoliitika tänaseni.
Kodanikuks olemine kätkeb endas kaht poolt: kodanikuks olemist juriidilises mõistes, mis annab inimesele mitmeid õigusi, pannes vastukaaluks ka kohustuse järgida riigi seadusi. Teisalt tähendab kodanikuks olemine inimese aktiivset kaasarääkimist riigi arengus ning panustamist oma elukeskkonna paremaks ja turvalisemaks muutmisse.
Ükski riik ei ole kohustatud andma välismaalastele oma kodakondsust ja ükski välismaalane ei ole kohustatud Eesti kodakondsust taotlema. Eesti kodakondsus on privileeg, millega kaasneb riigi ja inimese vaheline eriline usaldussuhe. Eesti kodakondsuspoliitika eeldab, et inimene teeb teadliku valiku, meil ei nähta ette automaatset kodakondsuse andmist välismaalastele.
Inimesed, kes ei ole oma kodakondsust määratlenud, jäävad ilma mitmetest õigustest nii Eestis kui Euroopa Liidus. Näiteks võimaldab Eesti kodakondsus reisida viisavabalt, õppida tasuta või madalama õppemaksuga ning töötada Eesti riigiametites või ilma tööloata kõikjal Euroopa Liidus. Samuti annab kodakondsus võimaluse osaleda aktiivsemalt oma kodumaa ühiskonnaelus.
Eestis kehtiva elamisõiguse või elamisloa alusel elavate määratlemata kodakondsusega inimeste arv langes tänavu aprillis alla 100 000. Vahetult pärast taasiseseisvumist moodustasid määratlemata kodakondsusega inimesed Eesti rahvastikust üle 30 protsendi. Kahekümne aasta jooksul on see arv pidevalt kahanenud, moodustades nüüd seitse protsenti elanikest.
Riigi jaoks on oluline, et siin elavad välismaalased sooviksid siduda oma tuleviku Eestiga ja taotleda kodakondsust. Julgeoleku kindlustamiseks ja elanikkonna sidususe tagamiseks peab määratlemata kodakondsusega inimeste arv olema võimalikult väike.
Seetõttu on oluline roll määratlemata kodakondsusega lapsevanematel, kellest kaks kolmandikku taotlevad oma Eestis sündinud lastele Eesti kodakondsust. Kui vanemad näevad oma lapse tulevikku Eestiga seotult, siis on tähtis, et nad taotleksid talle Eesti kodakondsust enne lapse 15-aastaseks saamist, sest pärast nõuab see lapselt lisatingimuste täitmist. Otsus lapse õigusliku seisundi osas – kas taotleda talle Eestis elamiseks Eesti kodakondsust või elamisluba – tuleb vanematel teha enne lapse üheaastaseks saamist.
Lisaks kodanikuks olemisele juriidilises mõttes on oluline ka inimese enda kodanikutunne, võimalus ja vastutus kujundada Eesti tulevikku ning osaleda ühiskonnas oluliste küsimuste otsustamisel. Teisisõnu: otsustada ise enda ja lähedaste käekäigu üle.
Nüüdisaegset demokraatlikku ühiskonda kujundavad paljuski vabatahtlikud, kellele läheb ümbritsev korda ning kes on valmis oma aega ja energiat millegi loomiseks või parandamiseks jagama. See, mis neid aktiivseid inimesi innustab, on nende enda vaba tahe. Siseministrina olen uhke, et sisejulgeoleku valdkonnas tegutseb juba märkimisväärne hulk vabatahtlikke. Eestis on praegu ligikaudu 1500 abipolitseinikku, priitahtlikke päästjaid on ligi 1100. Nende arvude taga seisavad teotahtelised mehed ja naised.
Täna on Eestis riiklikke päästekomandosid 81 ja riigiga päästetöö alase lepingu sõlminud vabatahtlikke komandosid 85. Sel aastal toimus oluline muutus, kus vabatahtlike komandode arv ületas esmakordselt riiklike komandode arvu. Kogu päästetöö teenusest moodustavad vabatahtlikud 36 protsenti. Mitmes välisriigis katavad vabatahtlikud päästjad päästeala tervikust umbes 75-90 protsenti. Näiteks Soomes, aga ka Šveitsis.
Samas ei saa vabatahtlust tekitada käsukorras. Riik saab luua tingimused ja keskkonna, et vabatahtlikel oleks võimalik senisest veelgi enam turvalisema elukeskkonna loomisele kaasa aidata. Vabatahtlikkuse kaudu luuakse nii sotsiaalset kindlustunnet kui ka kogukonnakeskset enesekontrolli. Vabatahtlusel tuginevad mitmed liikumised, näiteks Kaitseliidu tegevus, “Teeme ära!”, samuti paljud teised keskkonnakaitset ja kohalikku elu arendavad tegevused. Usun, et on vaid mõne aasta küsimus, kui iga võimeka kodaniku jaoks saab auasjaks osaleda endale sobivas vabatahtlikus tegevuses.
i
KEN – MARTI VAHER, siseminister, IRL
