Teisipäeva õhtul toimus Jõgeva linnaraamatukogus kohtumine kirjanikega ehk Sõnaränd. Oma loomingut tutvustama ja lugejatega vestlema tulid Mait Vaik, Ivar Sild, Kerttu Rakke ja Aime Hansen.
Sõnaränd – sellise nime pani kohtumisele mõned aastad tagasi Doris Kareva – toob alates 2004. aastast eesti kirjanikud meie raamatukogudesse. Külaskäike korraldavad Eesti Kirjanike Liit, Eesti Rahvusraamatukogu ja Eesti Raamatukogude Ühing.
„Kirjaniketuurid toimuvad enamasti novembris. Jõgeva linnaraamatukogus on Sõnaränd toimunud 14 korda ja neil on osalenud 42 kirjanikku, nende seas näiteks Doris Kareva, Toomas Vint, Arvo Valton, Teet Kallas, Eeva Park, Kristiina Ehin,” rääkis Jõgeva linnaraamatukogu direktori asetäitja Ene Sööt.
Aime Hanseni seiklused teistest maadest
Aime Hansen on luuletaja, kirjanik ja kunstnik, kes on töötanud ka keeleõpetaja ning ajakirjanikuna. Hansen kirjutab nii proosat kui ka luulet, kokku on ta avaldanud kolm proosateost ja viis luuleraamatut.
„Sel sügisel tuleb veel üks luuleraamat välja ja kirjutan kahte uut proosaraamatut. Üks minu novellikogusid, mida võib-olla kõige rohkem teatakse, on „Jaipur-Delhi-Himaalaja: reisikohvrist leitud lood” (2009). Selle žanr on puhtalt ilukirjanduslik. See põhineb seiklustel ja kogemustel ning kohtumistel inimestega rännakutel mitmel maal,” rääkis kirjanik.
„Armastan väga põnevusjutte ja detektiivinovelle ning kirjutan selliseid asju, mida mulle endale lugeda meeldib. Siin on sees nii põnevusjutte kui ka müütilise elemendiga põnevusjutte, pooled jutud on India-teemalised ja pooled teistest maailma maadest,” lisas ta.
„Ma ise armastan väga raamatut „Uus-Meremaa sõnas ja pildis” (2001), mis ei ole reisiraamat, vaid kogemus Uus-Meremaast, mis on teemade kaupa läbi võetud. Minu lemmikteema on Uus-Meremaa põlisrahvas maoorid ja nende kultuur, mis on väga põnev ning mida olen raamatus käsitlenud. Aga oma isiklikke kogemusi Uus-Meremaa ühiskonnast ja pilte olen sinna ka pannud,” rääkis Aime kuulajatele ning lisas, „Teisalt olen ka luuletaja, avaldanud eesti keeles neli luuleraamatut, ühe soome keeles ning sügisel tuleb välja ka üks luulekogu inglise keeles.”
Kerttu Rakke rahvuseepose tõlgendus
Kerttu Rakke, kodanikunimega Kadi Kuus, on eesti proosakirjanik ning olnud sarja „Kodu keset linna” stsenarist. Rakke on kirjutanud üle kümne raamatu, esimene lugu ilmus 1992. aasta kogumikus „Ükskord ka väikesed”.
„Esimene jutukogumik oli „Kalevipoeg” (2000), see on meie eepose paroodia ja tegevus on toodud tänapäeva. Kalevipoeg on noor naine, vaenlased, kelle vastu võideldakse, on alkohol ning Soomest ei tooda mitte mõõka, vaid auto, mille nimeks sai Seksmobiil,” rääkis Rakke.
Raamatus „Seitse aastat seebiselt” (2010) räägib Rakke seriaalist „Kodu keset linna”. „Seal on kõik sees: kuidas oli ekraanil, miks ta selline oli, mismoodi mina mõtlesin, kuidas see kõik tegelikult käis, kuidas ajakirjandus kõnetas ja mis seal taga tegelikult oli,” selgitas kirjanik. Sel aastal ilmunud „Häbi”, eesmärk on kirjaniku sõnul näidata, et häbi ja häbistamine kasvatusvahendina on täiesti kuritegelik, eriti kui tegemist on tundlike lastega, kes suudavad oma enesekindluse täiesti maa sisse tampida.
Ivar Sild kirjutab kitsale lugejaskonnale
Ivar Sild on eesti luuletaja, kes on tegutsenud ka ajakirjanikuna. Peaaegu viis aastat õppis ta Luua metsanduskoolis, kus noor kirjanik avaldas oma esikkogu „Valimata luulet” (1996). „Selle raamatu kontrollis toona üle Lembit Eelmäe, kes kiitis selle heaks, pidi olema noore inimese kohta hea raamat,” ütles Ivar.
Sel aastal ilmus tal raamat „Taas kasutu”, kuhu koondas luuletused, mis jäid järjest varasematest kogudest välja seepärast, et need sinna teemalt ei sobinud. „Ometi lugesin neid luuleõhtutel järjepidevalt ette. Sinna sai pandud ka mõned spetsiaalselt etenduste või luulekavade jaoks kirjutatud tsüklid. Sai kirjutatud ka täiesti uued luuletused,” rääkis luuletaja.
„Ma olin oma viimase raamatuga „Näita mulle päikest” hätta jäänud. See oleks pidanud ilmuma 2017. aastal ja tegin isegi koos raamatuga „Mutant kuurinurgas” Tallinnas esitluse ära ning ütlesin, et kohe-kohe tuleb. Siis vaatasin, et mulle ei meeldi see, mida kirjutasin, ja kustutasin failid ära. Otsustasin, et ei kirjuta enam ühtegi romaani, mis on alla minu kunstilise arusaama, milline peab üks raamat olema,” jutustas kirjanik.
„Kui Kerttu oskab kirjutada paljudele inimestele, siis mina olen oma loomingu suunanud suhteliselt kitsale lugejaskonnale. Raamat räägib minu lapsepõlvest, minu emast ning perevägivallast lapsepõlves. Idee, et peaksin selle lahti kirjutama, tuli kümmekond aastat tagasi, aga ma ei olnud selleks veel valmis ning ei tahtnud ajalehelugu kirjutada, tahtsin, et see sõlmiks loo teistmoodi lahti.”
Mait Vaik, kirjanik, mitte luuletaja
Mait Vaik on kirjanik, luuletaja ja muusik. „Avaldama hakkasin trükis ja paberil suhteliselt hilja, aga olen kirjutanud väga palju tekste muusikakollektiividele ning laulud said hästi kiiresti tuntuks. Näiteks Vennaskonnas mängisin kuus aastat, seal oli hulk minu tekste ning Metro Luminali tekstid on enamasti minu kirjutatud, võib-olla kõige tuntum on „Isa tuli koju”. Kosmikutel on terve üks plaat minu tekstidega ja nüüd tegutsen kuusteist aastat Sõpruse Puiestees, enamik selle ansambli tekste on ka minu kirjutatud, näiteks „1905” ja „Ma olen õnnelik, et inimesed on ilusad ja head”,” rääkis Vaik.
Esimesena nägi trükivalgust luulekogu „Kõigil on alati õigus” (2012), edasi tulid proosateosed. „Proosat olen tahtnud kogu aeg kirjutada, luuletaja ei ole kunagi väga olla tahtnud. Ise pean ennast rohkem kirjanikuks, mitte luuletajaks,” lisas ta.
Esimene proosateos oli „Juss ja vennad” (2013), mis on autori sõnul kirjutatud hästi vabalt ja lõdvalt, see vabadus on ka raamatus sees. „Räägib see kolmest tüübist, see on nagu klassikaline „Kevade“, kus kolm venda teevad igasuguseid sigadusi. Raamatus toimub väga palju, see on suhteliselt lõbus, natukene kurb ka, kõik toimub kaasajal. Mingis mõttes pean seda siiani oma kõige paremaks teoseks,” rääkis kirjanik.
„Täna saatsin toimetajale ära romaani, mida hakkasin kirjutama 2014. aastal. Romaan on must huumor, ühtpidi väga depressiivne. Mingil põhjusel tahaksin, et see ilmuks veel selle aasta sees.”
DEIVI SUISTE
