Jahimehed ootavad mõistlikku lahendust jahimaade maksustamisele ja riigi osalust ulukikahjude kompenseerimisel. Samuti loodavad nad, et ka Eesti riik jahindusele kui ühele loodushoiu osale oma õla alla paneb.
Enamiku praeguste jahimeeste puhul oleneb jahipidamise edasine võimalikkus suuresti sellest, milline on uus jahiseadus. Kõige tõsisemaks küsimuseks on jahimeestele jahimaade maksustamine. See oleneb omakorda kõige rohkem RMK-st, kelle käes on 40 protsenti kogu Eesti metsafondist ja kelle tegemistest võtavad eeskuju ka teised maaomanikud. RMK on oma endiste jahipiirkondade oksjonilepanekuga kruvinud jahimaa hektari hinna ühe kuni kahe euroni. Need piirkonnad on ühed väärtuslikumad jahialad ja nende hinnale vastavalt tahetakse maksustada riigile kuuluvaid jahimaid. Teisiti öeldes: jahimehed peavad ostma leiba tordi hinnaga.
Eelmisel aastal koos Rootsi jahimeestega korraldatud Leader-koostööprojekti ajal selgus, et Rootsis maksab jahimees aastas 5000 Rootsi krooni renditasu. Suur osa Rootsi metsadest kuulub firmale StoraEnso. Eesti uues jahiseaduses plaanitakse rakendada samasugust maade rentimise põhimõtet, mille eestkõnelejateks on siingi StoraEnsoga seotud tegelased. Me ei tohiks Eestis, mis on Rootsiga võrreldes oluliselt vaesem ühiskond, täpselt samasuguse malli järgi tegutseda.
Eesti uues kavandatavas jahiseaduses tahetakse rakendada põhimõtet, mille kohaselt tuleb ulukite tekitatud kahjud jahimeestel kinni maksta. Eelnõust võib välja lugeda, et hüvitaja peaks maksma rohkem, kui tegelikult jaksab, ja hüvitise saajale on ka maksimaalne saadud summa liiga väike. Maaomanik peab ulukikahjude vähendamiseks või ärahoidmiseks ka ise midagi tegema.
Jahinduses ei ole nii, et jahimehed saavad ainult kasu. Jahipidamine nõuab päris suuri kulutusi. Väga suure osa jahindusest moodustavad ulukihoole, metsloomade söödaplatside pidamine ja ulukiseire. Äri mõttes on jahipidamine tegevus, millele tuleb peale maksta ja milles muud eesmärgid on tähtsamad. Lühiajaliselt võib ulukipopulatsiooni ja naabri arvelt “rehepappi” teha, aga 2-3 aasta pärast on see pidu läbi.
Kui kulutused maade igakülgse maksustamise näol veel kordades kasvavad, siis peaksid paljud praegused jahimehed oma harrastusest loobuma.
Me tahame kõiges Euroopale järele jõuda, kuid paljudes nn vanades Euroopa riikides on kadunud põdrad, ilvesed, karud ja hundid. Eesti liitudes Euroopa Liiduga kirjutasime alla suurkiskjate kaitse konventsioonile. Et seda täita, peame hoolitsema ka suurkiskjate toidulaua (metskits, metssiga jne) säilimise eest. Kuidas suudab Eesti riik seda konventsiooni täita, kui ei võta osa ulukipopulatsiooni säilitamisest?
Kui kõigi metsades elavate loomade väärtus rahas kokku arvutada, võib küll päris suure summa saada, kuid tegelikkuses ei ole ju võimalik metsadest kõiki loomi ära küttida ja rahaks teha.
Samas ei tunta tänapäeval enam kuigi hästi looduses valitsevaid seoseid ja reegleid. Kui paljud linnainimesed ei tunne enam isegi lehma ära, kuidas siis saaks neilt nõuda veel ka looduses valitsevate seoste teadmist ja tundmist.
Nii jahimehi kui ka meie riigi kõiki elanikke tuleks harida. Maast madalast tuleb selgitada looduse, ulukipopulatsiooni ning jahinduse omavahelisi seoseid.
Vastuvõetava jahiseaduse puhul on oluline tagada maaomanike, jahimeeste ja riigi vaheline tasakaal.
i
MATI KEPP, Jõgeva Jahimeeste Ühingu esimees ja juhatuse liige
