Täna meenutame Eesti iseseisvuse taastamist ilmselt pisut teistsuguste tunnetega kui veel aasta eest, sest maailm on taas muutunud.
Siiani oli paljudele noorematele sõda abstraktne mõiste, mille reaalsus oli meist suhteliselt kaugel. Isegi Gruusia sõda aastal 2008 jäi meile ikka kaugeks. Ja nüüd on see meil päris ukse juures, tuhatkonna kilomeetri kaugusel. Ja tegemist ei ole mängusõjaga, vaid tõelise võitlusega, kus surevad inimesed ja kus on üheks sõdivaks pooleks meie naaber – Venemaa. Kui mõelda, miks sõditakse, siis tuleb tõdeda, et heitlus käib kahe süsteemi vahel, kus üheks pooleks on lääs ja teiseks pooleks Venemaa. Suur riik Ukraina ei suutnud ära hoida tüki äravõtmist oma territooriumist ega ka sõda oma territooriumil. Ja Ukraina on ju iseseisev riik.
Kas ja miks peame tähistama 20. augustit
Ja kui nüüd tagasi mõelda aastasse 1991, siis tõepoolest imestad, kuidas sai üks väikene Eesti kuulutada välja iseseisvuse taastamise, ilma et midagi reaalset oleks tollase Nõukogude Liidu poolt ette võetud, kui jätta välja sõnad, mis Moskva poolt tulid. Kuidas oli võimalik läbi viia terve iseseisvuse taastamise protsess, ilma et sõjavägi oleks sekkunud, kui samas olid pealinnas pooled elanikud mitte-eestlased, Ida-Virumaast rääkimata. Seal oli loodud Interrrinne, mille eesmärk oli Eesti iseseisvuse taastamist iga hinna eest takistada. Ja ometi me tulime sellega toime.
Hoolimata kõigest sellest, küsitakse ikka ja taas, kas ja miks peaksime tähistama meie, Eesti Vabariigi kodanikud, 20. augustit. Kui tähtis või vähetähtis on see päev Eesti Vabariigi ja tema kodanike jaoks – selles on küsimus. Me võime ja saamegi öelda, et vabariigi sünnipäev on 24. veebruar. Nii see on. Ja ometi on meil olemas ka 20. august, mida keegi ei saa olematuks teha. Meie ajaloolased (või poliitikudki, kes end ajaloolasteks nimetavad) on püüdnud (ja võimulolijate abil on see ka osaliselt õnnestunud) ajalugu privatiseerida, kirjutada endale meelepärast ajalugu, millel pole aga vahel reaalse ajalooga eriti pistmist. Niikaua, kui see jääb igaühe eralõbuks, pole ju häda midagi, kui see saab aga ametlikuks kooliõpikus või teatmeteoses, siis see pole enam isiklik asi.
Eesti ärkas taas iseseisvale elule
Nüüd tagasi 20. augusti juurde: on seda päeva vaja tähistada või mitte? Riik on ju inimeste ühendus, kus on kokku lepitud teatud reeglid ja kus selle riigi kodanikud tahavad elada. Me saame riiki võrrelda inimese kui elusorganismiga.
Kui inimene on tulnud välja surmasuust, olnud isegi koomas, siis ütleme, et ta saab pidada oma teist sünnipäeva. Nii on ka Eesti Vabariigiga, kes oli üle viiekümne ühe aasta Nõukogude okupatsiooni koomas, ärgates just 20. augustil 1991 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega taas iseseisvale elule. Kui seda otsust ja ärkamist poleks olnud, siis poleks olnud olemas ka Eesti Vabariiki. Paljud inimesed nii välis- kui kodumaal hoolitsesid eelnevalt selle eest, et haigel ei saaks küljest tõmmata voolikuid, mis hoidsid seda vabariiki sellisena elus, et keegi väita ei saanud, et Eesti Vabariik riigina surnud on. Ja täna saame tõdeda, et enamik meie kaasmaalastest sai aru Ülemnõukogu rollist selles protsessis ning toetas Ülemnõukogu tegevust Eesti Vabariigi taastamisel. 20. augustil 1991 sai see teoks – Eesti Vabariik oli taas iseseisev. 20. august on pärast 24. veebruari tähtsuselt teine päev Eesti Vabariigis ja selle väärikas tähistamine näitab ka meie riigi väärikust ja iga inimese ning võimulolija suhtumist oma riiki ning isamaasse.
Vene küsimusega peab tegelema
Me räägime üha rohkem töö- ja tööjõupuudusest. Kas need on vältimatud? 1991. aastal tegi Ühiskonna Majandusuuringute Ühing Stockholmis oma raamatus “Muutuv Eesti. Riigi majanduslik tulevik. Mõtted ja ettepanekud turumajandusele ülemineku kohta” rea ettepanekuid (turu)majanduse arenguks Eestis. Siinkohal tahan seoses tööga ja tööjõuga sealt esile tuua vaid ühe mõtte: “Tihti eeldatakse, et turumajanduses on mõningane tööpuudus vajalik ja möödapääsmatu. Meie uurimistulemused näitavad, et see ei pea paika. Abirahade väljamaksmine, mis ei ole kaetud vastava tehtud töö hulgaga, on laostav ja tekitab inflatsiooni.”
Tööpuudus läheb ühiskonnale igal aastal maksma tohutuid summasid. Me võtame tööpuudust kui enesestmõistetavat asja. Me maksame töötutele miljoneid eurosid abiraha, kuid ei pane neid inimesi ühiskonna kasuks tööle. Ja kui inimene võõrdub tööst, siis kaasneb sellega ühiskonna hädade (kuritegevus, alkoholi tarbimine haigestumised, perevägivald) kasv.
Vene küsimust Eesti elus, ideoloogias ja poliitikas on lahanud Juhan Luiga (1873-1927, arst, ajakirjanik, aja- ja usundilooja, kriitik jne.). Olgu president Toomas Hendrik Ilves, peaminister Taavi Rõivas või minister Jevgeni Ossinovski või linnapea Edgar Savisaar – nad peavad tegelema sellesamaga, praktilise elu küsimusega, Vene küsimusega. Me tunnetame seda Vene imperialismi tänasel päeval taas üha selgemalt. Vene valitsuse meetod on tark, aga küüniline.
Luiga juhib tähelepanu ka rahvusküsimuse lahendamise katsetele Eesti Vabariigis ning hoiatab juhmi lihtsameelsuse eest. Ta ütleb: “Eestis on kahte tõugu vähemusrahvaid: ühed on väikeste rahvaste killud (lätlased), teised on suurte rahvaste omad (venelased, sakslased). Kuna väikeste rahvaste vähemusrahvastega lood ja vahekorrad lihtsad, on lugu suurte rahvaste vähemusrahvastega keerulisem. Sellepärast on vahe vähemusrahvaste küsimuse käsitluses suurtes riikides ja väikestes riikides.”
Ta rõhutab, et suures riigis (USA, Inglismaa, jne.) on vähemusrahvad tõeliselt vähemusrahvad. Hoopis teine lugu on Eestis vähemusrahvusega, kes kuulub suurrahva hulka ja kes Eestiga külgneb! Nemad on Eestis vähemusrahvana suurrahva, imperialistliku riigi eelpost. Suured rahvad väikeses riigis ei saa autonoomiat mitte endale, vaid suurte riikide vahisalkadele, mille huve nad vajadusel kõigi abinõudega alati kaitsevad.
Inimene au sisse
Siseriiklikult on aktuaalseks saanud Luiga poolt väljaöeldud nn Kerenski kooli õhkkond, millesse meie viimased valitsused on liikunud: pikalt kõnelda, kõik ise teha ja demokraatlikku korda toetada niipalju, kui palju see aitab valitsust võimul hoida. Riik, see olen mina, muu on hukatusest. Seda kirjutas Luiga kolmveerand sajandit tagasi. Meie juhid peavad ise läbi enda lahti mõtestama riigi koha ja osa inimese elus. Ja selle alusel juhtima ühiskonda ja riiki nii, et inimene oleks au sees.
Ja lõpetuseks. Vabadus on paradoksaalne: vabaduse heaks peame ennast sundima ehk nagu ütleb Luiga. “Vabadus ei too mitte kasu rahvale, ega kergusi – vaid kohustusi. Vabadus on nii nagu ausus või headus: nad panevad koormaid peale.”
Vabadusevajadus ei ole tõestatav – see on AUKÜSIMUS. On rahvaid, rühmi, kes peavad auasjaks olla vabad, kuigi see raskusi ja koormaid toob. Kuid vabadustundega varustatud inimene ei seagi küsimust, kas on tarvis olla vaba, kas on see kasulik, nagu ausameelne inimene ei sea küsimust, kas olla aus! On loomulik, et Eesti ja eestlane tahab olla vaba, sest ta teab, mida tähendab orjapõli, mida tähendab okupatsioon ja võõrvõim.
i
ANTS VEETÕUSME
