Eesti huvid Euroopa Liidus saab jagada laias laastus kahte. Ühed väljendavad ajaloolist-kultuurilist tausta ja teised on seotud tõesti konkreetsete ettepanekute ja ootustega. Loomulikult on need kaks omavahel seotud, sest ajalooline-kultuuriline taust kirjutab suurelt osalt ette ka Eesti konkreetsed huvid Euroopa Liidus.
Väikeriikidega nagu Eesti on tihti nii, et pooldatakse enam turgude avatust ja koostööd rahvusvahelistes organisatsioonides. Samuti mängib väikeriikidel olulist rolli rahvusvahelisest õigusest kinnipidamine. Kui suurriikidel on enam muret oma rahvuslike huvide kaitsmisega ja tihtipeale eiratakse rahvusvahelist õigust, siis väikeriikidel enamasti sellist luksust pole.
Oluline koostöö
Siit ka mõneti Eesti huvide paratamatus. Olles väikeriik ei saa Eesti juba etteantult hakata toetama enam protektsionistlikku suunda ja rõhutama kahepoolsete suhete tähtsust. Oluline on Eesti huvide seisukohalt ikkagi koostöö rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu. Ka juhul, kui Eesti ei kuuluks Euroopa Liitu, oleks liidu olemasolu ise enam Eesti huvides kui liidu puudumine.
Rahvusvahelisi suhteid üritatakse seletada mitmeti, kuid võib-olla domineerivad hetkel neorealistlik ja konstruktivistlik suund. Neorealistliku suuna järgi on riikide huvid peaaegu et igavesed ja etteantud – ehk siis nende asend on ajalooliselt paigas – ja kõik ajavad omi huve ning ainuke sõda ärahoidev institutsioon riikidevahelises anarhias on mingi hegemoon, kes suudab kõiki ohjeldada. Siit Eesti kui väikeriigi etteantud huvid.
Konstruktivistliku suuna järgi aga on riikide huvid tekkinud nende ajaloolisest ja kultuurilisest kogemusest ehk siis igaüks konstrueerib endale ise oma huvid (seega ei ole viimased igavesed ja etteantud). Konstruktivistliku suuna järgi on ka koostöö riikide vahel võimalikum, sest huve saab muuta ühtlasemaks, kui muutub riikide identiteet.
Geograafiline asend ja loodusvarad
Kui neorealism võis panna geopoliitilisest vaatenurgast väikeriigid ühte patta, siis konstruktivism seletab ka, miks mõnes küsimuses väikeriikide käitumine erineb. Nii ei tunta Luksemburgis või Maltas sellist ärevust Venemaa sammude pärast kui Eestis. Luksemburgil ja Maltal puudub lihtsalt Nõukogude okupatsiooni kogemus või hirm, et nende rahvus kaob.
Eesti Vabariigi huvid Euroopa Liidus on kirjas dokumendis “Eesti Euroopa Liidu poliitika 2007-2011”, mille kiitis heaks valitsus oma 2007. aasta 25. oktoobri istungil. Selles dokumendis peegelduvadki Eesti ajaloolised-kultuurilised kogemused ja ka konkreetsed huvid, mis on mõnikord tingitud geograafilisest asendist ja loodusvaralistest iseärasustest.
Eks avatuse põhimõtte pooldamisest anna tunnistust ka dokumendi lõpuosa, kus räägitakse Euroopast ja maailmast. Nii on Eesti eesmärk “tagada Euroopa Liidu laienemise jätkumine vastavalt senistele põhimõtetele, seadmata täiendavaid kriteeriume, samas pidades oluliseks kehtivate kriteeriumide täielikku täitmist.
Mida ühinenum Euroopa, seda kaitstum Eesti
Euroopa Liiduga ühinemise võimalus peab jääma kõigile seda soovivatele ja liitumiskriteeriumidele vastavatele Euroopa riikidele. Eesti soovib aidata kaasa liitu pürgivate riikide Euroopa Liiduga lõimumisele. Sealjuures tuleb vajalike reformide kaudu tagada ka Euroopa Liidu toimimisvõime ning liidu laienemist avalikkusele paremini selgitada.”
Just see, et Euroopa Liit võiks ka edaspidi laieneda, on selge näide väikeriigi arusaamast rahvusvahelise organisatsiooni tähtsusest. Mida ühinenum on Euroopa, seda kaitstumad on Eesti huvid. Nagu siinse lehe veergudel juba kirjutatud, oli Euroopa lõhestatus see, mis tingis Eesti iseseisvuse kao enne sõda.
Eks sellest kõigest ole kantud ka Eesti toetus Euroopa Liidu tugevnemisele ja süvendamisele, sest ainult tugev Euroopa tagab Eesti ellujäämise. Ja siit ka Eesti toetus Euroopa Liidu reformileppele, mis küll dokumendis esitatud lootustele – et see võiks 2009. aasta alguseks jõustuda – pole vastanud.
Arvestada tuleks meie eripära
Kuid muidugi leiab dokumendist ka sellist, kus Eesti huvid on kantud spetsiifilisest geograafilisest asendist ja loodusvaralistest iseärasustest. Nii on mitmes kohas dokumendi koostajad rõhutanud Läänemere koostöö tähtsust. On hea meel lisada, et hiljuti Euroopa Komisjoni poolt vastu võetud Läänemere strateegia vastab suuresti Eesti huvidele. On ju Läänemeri muutunud alates 2004. aastast paljuski Euroopa Liidu sisemereks.
Kui aga Eesti toetab muidu Euroopa Liidule sarnaselt keskkonnasõbralikku lähenemist, siis soovib Tallinn, et ” kasvuhoonegaaside lubatud heitkogustega kauplemise süsteemi rakendamisel arvestataks Eesti põlevkivienergeetika eripäraga.” Sest põlevkivienergeetika on Eesti loodusvaraline iseärasus ja sellest loobumine kahjustaks selgelt Eesti huve.
Majanduslikku avatust rakendanud Eesti soovib samasugust lähenemist ka Euroopa Liidult, ehkki 2007. aastal kirjutatud dokumenti võib nüüd tuua mingid korrektiivid üleilmne majanduskriis. Huvitav olekski jälgida, milline hakkab olema Eesti vaade majandusküsimustele järgmises poliitikadokumendis, mis käsitleb Eesti huve Euroopa Liidus pärast 2011. aastat.
Et 41-leheküljeline dokument on ajalehes ümberjutustamiseks liiga pikk, võivad kõik huvilised seda ise internetis lugeda (http://www.riigikantselei.ee/failid/ELPOL_2007_2011.pdf). Siinne jutt viitas vaid kõige üldisematele suundadele ja aitas ehk mõista tagamaid, mis viisid just sellise dokumendi kirjapanekuni.
Dokument ise muidugi Eesti huve ei kaitse. Selleks on olemas poliitikud, diplomaadid ja ametnikud. Just viimaste tähtsus on oluline, sest kohati on Euroopa Liidus mõne küsimuse arutelu väga detailne ja nõuab spetsiifilisi teadmisi. Vana paradigma, kus riigi huve esindas välisministeerium, enam Euroopa Liidus ei kehti.
Ent kuhugi ei kao Euroopa Liidus ka klassikaline diplomaatia, sest kui jutt käib laiadest välispoliitilistest otsustest, siis need jäävad poliitikute-diplomaatide kanda. Ning selles, et poliitikud kohtuvad Euroopa Liidus üksteisega regulaarselt, vähendab ka vääritimõistmise ohtu, mis on mõnikord rahvusvahelises elus olnud lausa saatuslike tagajärgedega. Eks oma Euroopa kolleegidega otse lävimine ole ka osa Eesti huvidest.
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik. See artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.
ERKKI BAHOVSKI
