Eesti majandus on kasvanud juba viis kvartalit järjest ja teeb seda kasvava hooga. Asjata pole Eestit hakatud taas kutsuma Balti tiigriks, sest meie majanduskasv on ELi üks kiiremaid, mis ei põhine aga kunstlikult üles köetud sisetarbimisel, vaid sulaselgel ekspordil.
Faktid on järgmised: Eesti eksport kasvas eelmisel aastal 35 protsenti. See oli erakordne saavutus mitte ainult kasvuprotsendi osas, vaid ka selle poolest, et mitte kunagi varem pole väljamüügi rahaline maht olnud nii suur kui 2010. aastal – 8,75 miljardit eurot.
Eelmise aasta neljandas kvartalis oli Eesti majandus 6,6 protsendi võrra tugevam kui aasta eest. Võrreldes 2010. aasta kolmanda kvartaliga kasvas majandus kolme kuuga 2,3 protsenti. 12 kuu võrdluses oli Eesti kasvukiirus ELi suurim, kvartalivõrdluses olime Soome järel teised.
Kahtlemata peab siinjuures võtma arvesse, et 2009. aastal tegi Eesti majandus läbi masendavalt suure kukkumise, kuid fakt, et Eestis toodetud kaupade tarbimine on välismaal kasvanud, jääb vankumatuks tõsiasjaks.
Statistikaameti andmeil vedas ekspordi kasvu töötlev tööstus, kitsamalt elektroonikatööstus, veel kitsamalt aga Ericsson Eesti AS, kelle kokkupandavate võrguseadmete müük annab hinnanguliselt koguni kümnendiku Eesti ekspordist kogumahust ja poole Rootsi minevast ekspordist. Rootsist on saanud Eesti peamine ekspordipartner.
Eesti – Põhjamaade vabrik
Elektroonika- ja masinatööstus on Eestis valdkond, kuhu EASi ennustuse kohaselt peaks lähiajal veel investeeringuid tulema. Mitmed ettevõtted Skandinaaviast, kuid ka mujalt Euroopast ja Venemaalt on taasavastanud Eesti kui soodsa tootmiskoha. See kasvatab eksporti, majandust ja ka tööhõivet. Eestist on saamas Põhjamaade vabrik, nii nagu Hiinat kutsutakse maailma suurimaks vabrikuks.
Eesti üks peamisi konkurentsieeliseid on praegu madalad tööjõukulud, mis on muutnud allhanketöö tegemise siin jälle tasuvaks. 2009. aastal räägiti päris valjult, et valitsusel tuleb kokkuvarisenud ekspordi taastamiseks kroon devalveerida, kuid seda ei juhtunud. Kroon säilitas oma puutumatuse, selle asemel “devalveeriti” Eesti töövõtja, kes hakkas tegema oma tööd odavamalt ja üldjuhul ka varasemast rohkem.
Eurostati andmeil vähenes tööjõukulu Eestis 2010. aastal keskmiselt 6,7 protsenti ning see jätkab prognoosi kohaselt vähenemist nii tänavu kui ka 2012. aastal. ELis oli mullu tööjõukulude vähenemine järsem üksnes Leedus (7,1 protsenti).
Saavutatud ekspordi ja majanduse kasvu eest tuleb teha sügav kummardus Eesti sinikraedele, kes on nõus töötama odavamalt kui kolleegid Põhjamaades, kust nüüd tootmist hoogsalt siia üle kolitakse.
Kuigi valitsuserakonnad kirjutavad ekspordi- ja majanduskasvu ühisrahaga liitumise teeneks, pole see ilmselt päris nii, sest meie suurimaks ekspordipartneriks tõusnud Rootsis kehtib jätkuvalt nende oma kroon. Hiina pole samuti eurotsoonis, ometi tehakse seal oi, kui palju allhanketööd Euroopa kompaniidele.
Eeskuju Hiina
Hiinast sai veebruaris USA järel maailma suuruselt teise majandusmahuga riik. Eelmisel aastal oli Hiina maailma suurim eksportöör. Tänu kaubandusbilansi suurele ülejäägile on Hiina valitsusel kogunenud raha, mida kulutada lisaks relvastumisele ja kosmoseprogrammile ka USA ja Euroopa riikide võlakirjade ülesostmisele.
Aga hiinlased ise on vaesed, oluliselt vaesemad kui näiteks eestlased. Hiina
Võib järeldada, et isegi kui riigi majanduskasv põhineb ekspordil ja tema kaubandusbilanss püsib positiivne, ei taga see tavalisele kodanikule paremat elujärge.
Eesti geograafiline asend rikkamate riikide rajoonis tagab edaspidigi selle, et meie elujärje keskmised näitajad on Hiina ja paljude teiste Aasia maadega võrreldes paremad. Aga olemuslikult on Eesti hiinastumas. Me võistleme elektroonikatööstuse allhanketööde pärast ja “saadame” paremat elujärge taotlevad inimesed välismaale tööle.
Allhange ja lihtsate asjade tegemine ei ole häbiasi, ka Nokia alustas kummikute tegemisest. Meile kaela vajunud majanduskriisi alguses lohutati, et raskuste kõrval on kätte jõudnud suurepärane hetk uute ja nutikate äride sünniks, mis kokkuvõttes muudavad meie majanduse struktuuri, tõstes esile teadusmahuka ekspordi.
2011. aastal ei saa aga öelda, et loodetud muutused oleksid majanduskriisi järel toimunud. Eestis ei toodeta varasemaga võrreldes kallimaid eksportkaupu, vaid tänu märgatavalt odavnenud tööjõule tehakse neid kriisieelse ajaga võrreldes rohkem. See on tekitanud pettekujutelma, et Eesti majandusel on hakanud väga hästi minema ja nüüd tuleb hinge kinni pidada, et midagi ei muutuks.
Odavale ekspordile orienteeritud riik vajab suures koguses odavat, kuid samas oskustega tööjõudu. Hiinas on see olemas, meil aga üha vähem. Et Eesti allhankijad suudaksid ka tulevikus konkurentsis püsida, tuleb tööandjatel veenda inimesi odavalt töötama. Või tuleb valitsusel teha uusi maksukärpeid või vedada sisse sobivatele tingimustele vastavat tööjõudu. Näiteks Hiinast.
Hiinas liiguvad välisfirmad odavama tööjõu otsingul suhteliselt jõukamalt rannikualalt vaesema sisemaa poole, meil pole aga kuskile liikuda. Hiina valitsus hoiab ekspordivõimekuse säilitamiseks jüääni kurssi dollari suhtes kunstlikult madalal, kuid Eestil pole euro kurssi võimalik muuta. Ainus, mida Eesti saab edaspidigi alandada, on oma tööinimeste väärtus. Küsimus on vaid selles, kas ka tööinimesed enda jätkuva “devalveerimisega” lepivad.
i
ARVED BREIDAKS, ajakirjanik, Eesti Kodanikuajakirjanduse Selts
