Praegu võib juba väga-väga suure tõenäosusega väita, et 2011. aasta 1. jaanuaril saab Eestist eurotsooni 17. liikmesriik. Seda hoolimata Kreeka kriisist, laienemisskeptikutest ja viimsepäevakuulutajatest, kes ennustasid (või ennustavad endiselt), et eurotsoon jõuab enne kokku kukkuda, kui Eesti sellega ühineb.
Miks võib Eesti liitumises nii kindel olla? Esiteks loomulikult seetõttu, et Eesti on täitnud kõik ühisraha kasutuselevõtuks seatud tingimused. Teiseks ei ole ükski teine asjassepuutuv institutsioon (nt Euroopa Keskpank) või liikmesriik seadnud Euroopa Komisjoni positiivset hinnangut kahtluse alla. Ka Euroopa Parlament kiitis Eesti eurotsooniga ühinemise eelmisel nädalal heaks. Seega, tasub soetada kopsakam rahakott, kuhu eurosendid ja -mündid lahedalt ära mahuksid.
Eestis on palju räägitud sellest, mida euro tulek meie jaoks kaasa tooks. Kuid vähem on mõeldud sellest, mida Eesti liitumine eurotsooni jaoks tähendab.
Kõigepealt näitab Eesti liitumine kahtlemata seda, et hoolimata kriisist ja spekulantide ootustest on euro nii ühisraha kui ka märgina siiski tugev ja ligitõmbav. Teisiti ei oleks ju mõeldav ka Eesti liitumine. Ei maksa ennast valuutaturgude kõikumistest hullutada lasta. See, kas täna saab ühe euro eest rohkem või vähem kui ühe dollari, ei ole euro stabiilsuse seisukohast määrava tähtsusega küsimus. Muide, kohe pärast euro käibeletulekut oli pikk periood, kus euro eest sai vähem kui dollari. Täna peab osa inimestest katastroofiks seda, kui euro eest saab vähem kui 1,3 dollarit!
Eurotsooni sees tugevdab Eesti liitumine nende liikmete ridu, kes peavad lugu konservatiivsest fiskaalpoliitikast ja jätkusuutlikust, säästlikust ning väikese võlakoormusega avalikust sektorist. See fakt ei pruugigi olla vähetähtis olukorras, kus eurotsoon proovib reformida oma sisemisi reegleid, et vältida Kreeka tekitatud olukorra kordumist. Väikeses klubis võib ka pisikeste häältel olla mõnikord suur kaal.
Eesti liitumisega seoses on hakanud levima ka spekulatsioonid, et Eesti on tükiks ajaks viimane ühisraha käibelevõtja: isegi kui mõni liikmesriik täidab lähitulevikus kriteeriume, olevat eurotsoon hõivatud oma sisemiste mängureeglite ümberkujundamisega ega saavat laieneda. Sellisel arusaamal on mitu nõrka külge, kuid peamine on see, et taoline käitumine riivaks eurotsooni enda usaldusväärsust. Liitumiskriteeriumid on paika pandud aluslepingutes ja nende muutmisest ei ole keegi rääkinud. Seega ei ole poliitiliselt ega ka õiguslikult võimalik jätta ukse taha riiki, kes kriteeriumid täidab. Kreeka kriisi peamine õppetund on selles, et kokkulepitud reegleid ei tule mitte ainult retooriliselt austada, vaid ka täita. Rikkudes enda kehtestatud reegleid, teeks eurotsoon iseendale “Kreekat“.
Üks iva selles mõttes, et Eesti on justkui viimane, ikkagi on. Nimelt on Eesti viimane riik, kelle liitumisel jäävad muutmata Euroopa Keskpanga vaid eurotsooni liikmetest moodustuva nõukogu reeglid. Niipea, kui liitub 18. liikmesriik, hakkab kehtima rotatsioonisüsteem, mille kohaselt ei kuulu kõik eurotsooni liikmesriikide keskpankade juhid enam automaatselt Euroopa Keskpanga nõukogusse. Liikmesriikide keskpankade esindajad hakkaksid siis roteeruma keerulise valemi järgi, mille kohaselt mõjukamate (suurema majanduse ja finantssektoritega) riikide keskpangad oleksid tihedamini ja vähem mõjukate riikide keskpangad harvemini esindatud. Seega – Eestil avaneb viimasena võimalus istuda nõukogus ühena võrdsete seas. Kasutagem seda võimalust siis targalt!
JUHAN LEPASSAAR
