Rahandusministeeriumis on küpsenud plaan keelata riigi äriühingutel täielikult sponsorlus. Et võimuerakondades selles küsimuses veel üksmeelt pole, on tuliseid vaidlusi oodata sügisel.
Ministeeriumi argumendid on, et toetuste maksmine on väga subjektiivne ning selle kasu firma äritegevusele pole võimalik hinnata. Sponsorlusega tegelemist peetakse riigi raha mittesihtotstarbeliseks kasutamiseks.
Mõte on selles, et need, kellele on usaldatud võim, saaksid ise eelarve kaudu otsustada, kuidas kulutada riigi äriühingute teenitud kogu kasum. Praegu on sellest kontrolli alt väljas 1,5 protsenti. Just sellises ulatuses viimase kolme aasta teenitud kasumist võivad riigi äriühingute juhid oma äranägemisel erisuguseid firmaväliseid heategevuslikke ettevõtmisi rahastada. Senises praktikas on see raha kulunud enamasti Eesti spordi toetamiseks, kuid oma osa on saanud ka haridus, kultuur, keskkond ja teised valdkonnad.
Res Publica ministrid üritasid “hea onuˮ rolli kehastamise võimalust riigiettevõtete juhtidelt juba 2003. aastal ära võtta. Tollal see katse ei õnnestunud. Seekordse algatuse üheks ajendiks on Neinar Seli juhtum, mis tõi kaasa tema kriminaalkorras süüdi mõistmise. Tuletan meelde, et korruptiivne tegu seisnes selles, et olles nii Tallinna Sadama nõukogu esimees kui ka Eesti olümpiakomitee president, hääletas Seli sadama nõukogu koosolekul otsuse poolt maksta Eesti olümpiakomiteele 250 000 eurot toetust.
Kas see rumal lugu on aga piisav põhjus, et pöörata pea peale senine kord, mis on võimaldanud Eestis teoks teha rohkesti häid ettevõtmisi?
Üks ettepanek on koondada näiteks kogu spordi rahastamisega seotud otsuste tegemine olümpiakomiteele, kel peaks olema parim teadmine, kes Eesti spordis kui palju raha vajab. Samas ei ole kindlust, et üks superkomitee suudaks olla kõigega kursis ning langetada vaid õiglaseid ja ausaid otsuseid. Meenutagem, et korruptsiooniuudiseid tuleb regulaarselt ka sellistest globaalsetest spordiorganisatsioonidest nagu FIFA ja ROK.
Riigiettevõtted on praegu üks lisavõimalus, kust spordi- või kultuuriinimesed võivad raha küsida oma plaanide elluviimiseks, juhul kui riigiasutustes pole nad mingil põhjusel (piiratud võimalused, ei vasta mingi programmi reeglitele, vale ajastus jms) piisavalt toetust saanud.
Muidugi on olemas ka eraettevõtted, kellest paljud samuti jõudu mööda kultuuri ja sporti toetavad. Ent nende puhul tasub arvestada, et paljudki suuremad kuuluvad väliskapitalile, kes tegelevad Eestis sponsorlusega mõnede eranditega üsna piiratult ja pigem ikka oma turunduse, aga mitte Eesti kultuuri või spordi huvides.
Tuntud suusatreener Mati Alaver tunnistas läinud talvel Eesti Päevalehele antud intervjuus, et omal ajal lõi ta Hansapanga juhtidega käed ühe pikema jutuajamise järel. Toetussumma oli kümme korda suurem, kui tol ajal suusatamisele olümpiakomiteelt tuli. Praeguses Swedbankis on selliste summade üle otsustajad kaugel ja nendele on esmatähtis Rootsi suusakoondise hea käekäik.
Sattusin mõned nädalad tagasi Lõuna-Rootsis Tuna külla, kus on veidi rohkem kui 200 elanikku. Külas oli metsa veerel korraliku väljakuga jalgpallistaadion. Kohaliku klubi IFK Tuna kodulehel oli suuremate toetajate seas ka Swedbanki logo. Loomulikult oli selles külas koolimaja, rahvamaja, külapoe ja tankla kõrval ka pangakontor. Eestis kinnitab sama pank, et ka kakskümmend korda suurema elanike arvuga linnas ei tasu kontorit pidada. Rahvuslikud huvid on arusaadavad ja kapitali rahvus ikkagi loeb.
Kui Tallinnas ja Tartus, kuhu on koondunud lõviosa Eesti ettevõtlusest, on sponsorite leidmine keerukas, siis väiksemates kohtades on see sootuks raske. Kui mõne kohaliku rahvajooksu auhinnalauale õnnestubki toetajatelt välja rääkida pool siga või mõned kringlid, siis võistkonnaalal hooajaeelarve kokkusaamine, et püsida konkurentsis Eesti meistriliigas, on juba paras mustkunstitrikk. Kõige paremini valdab seda Eestis ilmselt Andres Sõber Rakvere Tarvases, aga temalgi kipuvad jänesed kübaras otsa saama.
Kui Ida-Virumaa suurimal ettevõttel Eesti Energial keelatakse sponsorlus, tähendaks see maakonna spordielule tugevat hoopi. On rohkem kui tõenäoline, et olümpiakomitee maakonna suurimat spordiüritust ‒ Narva energiajooksu korraldamist sellises mahus, nagu on seda teinud Eesti Energia − ei toetaks. Samuti pole eriti mõtet loota, et Ida-Virumaa andekate noorte energiafondi rahastaks edaspidi näiteks Tallinna Küte.
Selle nimel, et teenida riigile sadu miljoneid eurosid kasumit, on Eesti Energia viimase kümne aasta jooksul likvideerinud Ida-Virumaal mitu tuhat töökohta. Kui nüüd ka kohaliku spordi- ja kultuurielu niigi üsna piiratud toetamine riigi poolt sootuks ära keelatakse, siis tekitab see vaid hämmingut ja soodustab ääremaastumist. Ei ole erilist usku, et riigivõim, kes pole suutnud veerand sajandi jooksul toetada Eesti ühte suuremasse maakonda ühegi kergejõustikustaadioni ehitamist, võtab Ida-Virumaal oma õlule nüüd kõik need ettevõtmised, mida on rahastanud Eesti Energia.
Praegune plaan meenutab vana kaevu kinniajamist ajal, mil uut pole veel projekteerimagi hakatud ja rahastamisallikaid alles otsitakse. Kas see väärib lisasegaduse tekitamist niigi alarahastatud valdkondades? Mida sellega võidetakse? Natuke lisaraha, mis lahustub riigieelarves. Kaotused on märksa tuntavamad.
Oma riigi suurettevõtted on ka oma riigi maine kujundajad. Tobe oleks ju olukord, kus Eesti sportlased Eesti Energia või tema rahvusvahelise brändi Enefit logo oma dressil kanda ei tohiks, aga Venemaa riikliku hiiu Gazpromi oma küll.
ERIK GAMZEJEV, Põhjaranniku peatoimetaja
