Me armastagem seda maad,
kiviklibust ja tuultele valla,
ja teadkem, et iial,
iial ta ei kao ega anna alla.
Meie juured ulatuvad kaugesse ajahämarusse, aastasadade ja -tuhandete taha. Oma esivanemate kõnekõminat võime kuulata muinaslinnuse vallil kõndides, kivikalmetel, ohvrikivide juures, vanades hiites.
Eepose “Kalevipoeg” illustreerija ja Eesti Rahva Muuseumi rajaja Kristjan Raud kirjutas 1911. aastal: “Vaatad inimese otsa, ei aimagi, mis rikkused ta sees on. Terve isesugune ilm kaob iga inimesega. Jäädavalt. Kordamata.”
Minu isamaa, Eestimaa, ei ole väga vana, sest Eestil pole piisavalt ajalugu rahvusriigina, et võiks tekkida küsimust, millal oli enne ja millal on nüüd. Pätsi-aegne esimene Eesti Vabariik tekkis vere hinnaga ning kaotati vaikimisi. See oli enne, see kestis napid paarkümmend aastat. Viimati, teist korda loodi Eesti Vabariik juba 23 aastat tagasi… Isamaa-armastus rahva südames on kokku üks määratu suur vägi, millega võib korda saata enneolematut – me kestame…
Eestlased on väikerahvas, kuid kindlasti mitte väike rahvas. Juba ärkamisaegsed eesti kultuuritegelased seadsid meie rahvale eesmärgiks saada suureks vaimult. Siiani on see meil õnnestunud.
Meenub emakeelepäeva aegne kohtumine Eesti esiklouni Haide Männamäega teatrist Piip ja Tuut. Tema reisil Ameerikas esimeses kaupluses, kuhu sisse astuti, kõlas eesti muusika ja kui teadlik poeomanik meie muusikast ja siin toimuvast oli… On saabunud aeg, kus välismaailm tunneb meie vastu rohkem huvi, kui me seda ise arvatagi oskame, sellepärast ei meeldi meie külalistele, kui alandlikult kohe võõrast keelt rääkima kiirustame. Nad tahaksid õppida meie keele selgeks, sest vaid iga rahva emakeele abil on sellest maast võimalik tõepärane pilt luua.
Miks siiski nii palju eestlasi eemaldub viimasel ajal oma riigist, keelest, kultuurist ja traditsioonidest? Kirjanik Mehis Heinsaar näeb kaugemale: “Ei võlu välismaa. Iga mees seisab ootavalt oma äri uksel. Iga haamri ja naela jaoks on neli meest. Kohvikutes vaidlevate töömeeste naised pesevad kodus pesu. Iga teine auto on lömmis. Parem on Eestisse tagasi tulla, mõtiskleda kevadest, vaadelda põldude kohal lendlevaid lõokesi – mis on selle kõrval välismaailm… Tõsi, ennast täiendama tuleb võõrsile minna alati, eriti noore inimesena, aga vaimselt rikkamana tuleb sealt kindlasti koju naasta. Loodan, et see ongi tulevikutrend.”
Mina, Laiuse põhikooli 8. klassi noormees, elan Torma vallas. Tean, et ei ole paremat kohta, kui on minu kodupaik. See on kuulsate ja töökate inimeste häll. Kuulsaim neist, Carl Robert Jakobson, pühendas oma elu eestlaste harimisele – alates temast selgus tänapäeval nii vajalik muutumise vajadus, et eluga sammu pidada… Jakobson pidas oluliseks põlluharimist – tänaseks ollaksegi Tormas selles tegevuses üle maa kuulsad. Vaiatus korraldatakse igal aastal talupäevi ja Võtikveres raamatupidu, mis on teada-tuntud meie riigipiiridest väljaspoolgi. Edumeelne on Torma segakoor “Sõbrahing”. Et vaid terves kehas on terve vaim, räägitakse Torma vallast kui korv- ja võrkpallivallast.
Et oleme ihaldusväärne väikerahvas soodsa asukoha ja avara territooriumiga, millel on kaunis loodus ühes roheliste metsadega, peame alati olema oma julgeoleku osas valvsad, tean tulevase kaitseväelasena. See on iga noore mehe püha kohus – teenida oma kodumaad. Samas olen veendunud, et üle elatud õudused ei kordu enam kunagi, sest vägivald on jõuetu lootusrikkuse ja usu, tahte ning rõõmu ja enesekindluse ees.
Rõõmustab, et ukse ees on järjekordne laulu- ja tantsupidu, mille vastu on sel aastal eriti suur huvi. Eesti elab, ja kaua, sest oskab elada, ehkki töökas, oskab eestlane end maandada, rõõmutseda. Eluõnn on kokku seatud üksikutest harmoonilistest silmapilkudest, teadsid juba meie esivanemad. Meie kultuuris ja koostöös on meie tuleviku tugevuse juured.
Torma põhikoolis 11. aprillil peetud Jakobsoni kõnevõistluse “Isamaa on meile püha”osalenu kõne
ROOMET TEPPAN, Laiuse põhikool
