Ma elan maal, mida paljud ei tunne. Maailmakuulsad kirjanikud ei kirjuta meist, maalikunstnikud ei maali meie loodust, meie maast ei räägi tuntud välismaa laulud.
Ma elan maakohas, kus keegi ei ole käinud. Ma tean seda, sest talvel ei ole lumekooriku peal ühtegi jälge.
Paar nädalat tagasi oli õues külm. Väga külm… Kõik oli täiesti valge. Jalutasin õues ja ma ei näinud kedagi. Vaikne oli. Meid, eestlasi, on üle miljoni ja sel päeval ei näinud ma kedagi.
Külm oli väljas, külm oli meis kõigis.
Jalutasin vaikselt, mul oli ka külm. Aga päike paistis, mõni üksik julge linnuke laulis veidi.
Meenuvad Piret Ripsi värsiread:
Taas talv on tulnud — külm ja pime,
on härmas puud ja lumi maas…
Kuid talv on siiski imeline,
sest kevadaeg tuleb taas.
Meie maal pole ühtset religiooni, vaid päike on meie haruldane teemant, millesse me kõik usume. Seesama päike, mis igal hommikul tõuseb ja igal õhtul loojub.
Me ootame igatsusega päikesepaistet ja selle nimel kannatame ära sügispimeduse, et taas tunnetada imelist aega. Me elame haruldases paigas, kus iga aastaaeg toob midagi uut meie hinge ja olemusse. Eestimaa on eriline igal aastaajal. Ka praegu, talvel, mil kõik on justkui vaikusse mattunud, tuksub meis ootusärevus. Suur kevadeootus, mil meie, noored, saame taas loodusega ühes rütmis pulbitseda.
Eesti oli vaikne, valge… Tundus justkui, et me ei hooli, kõik olid vaikselt omaette. Näha oli vaid erakondade valimisreklaame, mis ilusamat tulevikku lubavad. Pole vaja elada vaid tulevikule mõeldes, miski pole olulisem kui praegune hetk.
Eesti Vabariik sai hiljuti 93 aastaseks. Aktus meie koolis tõestas seda, et Eesti elab ja hingab ühes rütmis. Meie rahvas on kokkuhoidev, sellest olen aru saanud alles hiljuti.
Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge,
vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge
ja kummalised nende laululood.
Mõeldes tagasi laulu- ja tantsupidudele, kodanikuühiskonna tegevusele, mõistan, et tegelikult eestlased hoolivad. Eestlased elavad ühise asja nimel, ilusa Eesti nimel.
Kuigi noored lähevad kodust kaugele, et end harida, tullakse koju tagasi, sest siin saab oma unistusi ellu viia.
Üks, kaks, kolm, neli… Mida ma teen? Ma loendan eesti rahvast. Sina oled ka osa meist. Nii kaua, kuni on eesti rahvas, nii kaua Eesti elab. Viis, kuus, seitse…
12. märtsil peeti Torma põhikoolis viiendat korda C. R. Jakobsoni kõnevõistlust “Isamaa on mulle püha”. Omaloomingulises voorus üldpealkirjaga “Eesti elab” märgiti ära ka Jõgeva Gümnaasiumi 10a klassi õpilase Krista Kupitsa kõne, mille teksti siinkohal avaldame.
i
KRISTA KUPITS
