Kui palju olete Teie mõelnud, millesse on Teil usku? Väga tihti kaob püsivus ja innukus tegevuses, kui miski ebaõnnestub. Kui mina kogen tagasilööke, siis sageli rändavad mu mõtted vanaemale. Meenuvad jutud tema noorusajast. Tema oli küll pärit Peterburi lähedalt, aga oma olemuselt oli ta eestlane — töökas, trotslik, ja mis peamine — ta ei andnud alla. Oma perega Eestisse kolinud, leidis siin üsna pea aset küüditamine. Sel ajal ei olnud kellelgi õigust näha ega kuulda, ja oma peaga mõelda oli lubamatu. Ma olen aina imetlenud oma esiema vastupidavust. Olles jäänud üsna varakult üksi seitsme lapsega, sai see naine hakkama nii laste kasvatamise kui ka elatise teenimisega. Eestlane on olnud kogu aeg töötegija. Meenutagem kas või Tammsaare teost “Tõde ja õigus”, kus töö oli tähtsam kui perekond. Minu vanaema oli aga veendunud, et on võimalik oma aega jagada pere ja töö vahel, mitte üht teisele eelistada.
Lugenud Andrus Kivirähi teost “Mees, kes teadis ussisõnu” selgub, et eestlane oli algselt metsarahvas. Metsas elades oskas inimene suhelda looduse ja loomadega — ta oli osa sellest. Oskar Loorits jõudis eesti usundit uurides üldistuseni, et soome sugu rahvas austab loodust. Kõigesse suhtutakse kui omaväärsesse. Ent Kivirähki teose eestlased läksid küladesse elama, sest nii oli moes. Imetleti raudmeeste uhket rüüd ja võeti omaks nende käitumine. Seejuures unustati oma endine elu ja keel – loomade keel. Kas ei sarnane see praeguse linnastumisega? Kas nüüd läheb meelest põlluharimine ja maatööd? Heaoluühiskonnas elades ei tohiks unustada, kust tuleb meie toit ja muu eluks vajalik. Tuleks mõelda, kas me mõnes osas siiski liiga mõtlematult uuendustega kaasa ei torma? Kõik võib olla esmapilgul uus ja huvitav, aga kas ka püsima jääv väärtus?
Kaasajal panustatakse üha enam haridusse – see on meie rahvusena kestmise alus. Juba Carl Robert Jakobson oli mures eestlase hariduse pärast. Tänapäeval tahetakse kauem õppida ja enne pere loomist karjäär kindlustada. Meil on oma, üle maailma tuntud Tartu Ülikool. Pealinnas asuv Tallinna Ülikool sai uue teadlasest rektori — Tiit Landi. See on märk oma ajas edasiminekust, vajadus olla maailmaareenil hariduses konkurentsivõimelised ka teadust tegema. Ja me oleme selleks võimelised, järelkasv on peale kasvamas, mida näitab eesti kooliõpilaste PISA-testi sooritamine.
Miks viimasel ajal siiski eemaldutakse oma riigist, keelest, kultuurist, traditsioonidest? Küllap suures osas paremat ja kergemat otsima.
Kindlasti võib ja peabki ringi liikuma ja silmaringi laiendama, et seejärel avastada justkui uuesti sünnikodu ilu. Meil on oma Läänemeri, Saaremaa, Hiiumaa. Nende suurus pole küll võrreldav Vahemere või Capri saarega, aga nad on siiski meie omad.
Põlvkondi ühendavad rahvalaulud, -jutud, muistendid, millest saab osa iga uus eestlane. See on hindamatu pärand, millel ei tohi kustuda lasta.
Rein Sikku, meest, kes otsis soome-ugri rahvaste seast ugrimugri saladust, vapustas hetk, kus mari memmed olid vaimustatud Läänemerest. Soolast merevett võeti isegi pudelitega kaasa, et viia ka oma perele näha ja maitsta seda imede imet. Kas see hetk ei võinud mitte uhkust tundma panna?
Eesti rahvus on teistest rahvustest erinev, meid on nii vähe, aga meil on oma arenenud kirjakeel. Keel muutub pidevalt. Olgu selle näiteks presidendi kutse leiutada uusi meie keelde sobivamaid sõnu konkursil “Sõnaus”, kus populaarsemaks osutus taristu infrastruktuuri või kestlik jätkusuutliku asemel. Mis neist igapäeva keelekasutusse jõuab, näitab aeg. Keel ei ela käsu korras, keel elab ise. Oluline on see, et meie ise seda kasutada tahame.
Eestlased on sügavalt usklik rahvas. Hansaajast on pärit Neitsi Maarja kultus. Selle tõestuseks on näiteks Tallinna Toomkirik – ehitatud Neitsi Maarjale. Isegi keskajal oli Eesti teine nimetus Maarjamaa – see kõik näitab seda, et eestlased on jäänud truuks oma usule, oma kaitsepühakule. Tänapäeval on selline kultus jätnud jälje teenetemärgi Maarjamaa Rist näol, mida antakse vaid kõrgeima klassi autasuna välismaalastele, kellel on erilisi teeneid Eesti Vabariigi ees.
Eestlane olla on uhke ja hää. Usun, et Eesti riik püsibki tänu inimestele, kes siin elavad. Kui meis on usk, tahe, üksmeel, ei võta keegi meilt vabadust. Peame ka edaspidi püstipäi, sirgelt sammudes uskuma endasse ja oma rahvasse, et me ei unustaks müüti Maarjamaast, oma kodumaast, selle keelest ja kultuurist, oleksime aina hakkamasaajad ja ellujääjad!
Igaühel meil on võimalus midagi paremaks muuta. Tuleb ainult tahta. Tuleb hoida ja väärtustada seda, mis meie pisikesel rahval ja maal olemas on.
Arvult küll väikesed, kuid vaimult suured, alati otsijaks hing, inimhing.
Laupäeval peeti Torma põhikoolis viiendat korda C. R. Jakobsoni kõnevõistlust “Isamaa on mulle püha”. Ära märgiti ka Jõgeva Ühisgümnaasiumi õpilase Kaili Olgo kõne. Avaldame lühendatult tema kõne teksti.
i
KAILI OLGO, Jõgeva Ühisgümnaasiumi õpilane
