Nädalaid hommikust õhtuni väldanud töökoosolekute sisu kirjeldamine läheks pikale ega oleks ka teab kui huvitav. Lühidalt kokku võttes: nende viie nädalaga pandi paika sotsiaaldemokraatide fraktsioonisisene tööjaotus, valiti esindajad Europarlamendi komisjonidesse ning valmistati ette tehniline koostöölepe Euroopa Rahvapartei saadikutega.
See vajab ehk paari selgitavat sõna. Euroopalik poliitiline kultuur on ennekõike kompromisside kunst. Tulemuslik töö parlamendis eeldab kokkulepet selles, et mingi mängulusti või ärategemissoovi tõttu ei hakata keset sisulisi arutelusid kedagi kohalt kangutama.
Sotsid olid Barroso vastu
Tehniline koostöölepe ei tähenda, et sotsiaaldemokraadid ja konservatiivid sõlmisid sisulistes küsimustes midagi koalitsioonileppe laadset. Kaugel sellest. Näiteks hääletas enamik sotsiaaldemokraate Euroopa Komisjoni uue konservatiivist presidendi Barroso kandidatuuri vastu. Sellelegi otsusel on mitu põhjust, olulisim ehk see, et Barrosol ei õnnestunud sotsiaaldemokraate veenda oma valmisolekus keskenduda lähiaastatel Euroopa tööhõive- ja sotsiaalprobleemide lahendamisele.
Ise arvan, et uuele presidendile tuleb anda aega oma võimekust tõestada ja lubadusi lunastada. Nii näiteks on Barroso lubanud seista selle eest, et Euroopa Liidu ühine eelarve suureneks koos täiendavate võimalustega toetada uusi liikmesriike.
Samuti on hea, et uus president pärineb Euroopa mõistes väiksemast, kuigi Eestile kultuuriliselt küllalt kaugest riigist. Paavo Lipponen oleks kindlasti olnud parem kandidaat sellele kohale, paraku ei jõudnud meie Soome sõber riikidevahelistel väga pingelistel läbirääkimistel väljavalitute hulka.
Neli saadikut mõjukaimas saadikurühmas
Igal juhul leidis kinnitust valimiste eel öeldu ? ilma sotsiaaldemokraatide ja konservatiivide heakskiiduta ei sünni Europarlamendis ükski otsus. On väga hea, et Eesti kuuest saadikust neli kuuluvad kahte suuremasse ja parlamenditöö lõpptulemust mõjutavasse saadikurühma.
Pidev pingeline töö käis ka teiste personaalküsimuste ümber ? kes hakkab kuuluma millisesse komisjoni. Näiteks välisasjade komisjoni oli soovijaid kohtadest palju rohkem. See on parlamendisaadikute tausta arvestades ka loogiline. Ükski endine pea- või välisminister ei taha soostuda vähetähtsa kohaga mõnes vähetähtsas komisjonis. Ja tuleb tunnistada tõtt, et näiteks 200 liikmega sotsiaaldemokraatide saadikurühmas oli kõvasti kombineerimist, et Eesti sotsiaaldemokraatide ettevalmistus leiaks komisjonide tasemel ka väärilise ja soovidekohase rakenduse.
Tagantjärele võib öelda, et läks päris hästi. Marianne Mikko hakkab tööle haridus- ja kultuurikomisjonis. Arvestades meie huve Eesti keele ja kultuuri säilitamise pärast, samuti eesmärki laiendada Eesti tudengite õppimisvõimalusi Euroopa juhtivates ülikoolides, on koht selles komisjonis Eestile väga oluline.
Eestile olulised energeetikaküsimused
Lisaks juhib Marianne ka Euroopa Parlamendi Moldova delegatsiooni. Kõik Euroopa poliitikaga kursis olijad teavad, et Moldovast, täpsemalt küll sellest lahti löönud nukuriigist Transdnistriast on saanud üks kontinendi murelapsi. Sealne ebademokraatlik ja korrumpeerunud Moskva-meelne klikk ei hooli põliselanike õigustest. Teiseks pean Eestile ülioluliseks Euroopa Liidu nn uute naabrite poliitikat ehk teisisõnu Euroopa Liitu ümbritsevate riikide demokraatlikule arengule kaasa aitamist. Moldova on üks neist uutest naabritest, kelle hea käekäik on nii Eesti kui ka tervikuna Euroopa huvides.
Andres Tarand võtab koha sisse komisjonis, mis muude asjade hulgas tegeleb ka energeetikaküsimustega. Eestis pole Tarandi kõrval teist poliitikut, kelle ettevalmistus just sel teemal Euroopa ja Eesti tulevikku kujundada oleks võrreldaval tasemel.
Väliskomisjoni aseesimehe koht on ühtaegu nii suur tunnustus kui ka vastutus. Ajal, mil Euroopal tuleb leida vastused globaalse terrorismi ohule, lahendada USA-ga tekkinud erimeelsusi ning konkreetselt Eestil seista vastu Moskvast lähtuvale agressiivsele survele, muutub Europarlamendi väliskomisjoni roll üha tähtsamaks. Seda enam, et lõpuks näib olevat küpsenud aeg Euroopa ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tegelikuks kujunemiseks.
Et Siiri Oviir kuulub sotsiaalkomisjoni, Tunne Kelam regionaalarengukomisjoni ja Toomas Savi arengukomisjoni, siis katavad kuus Eestist valitud saadikut hästi meile olulisi valdkondi. Usun, et Eesti sisepoliitikas nii levinud konkurentsil ja kaigaste kodaraisseloopimisel ei ole Europarlamendis kohta.
Sotsiaaldemokraadid lubasid valimiste eel muuta Eesti sotsiaalpoliitika Euroopa toel euroopalikuks. Me ei lubanud tühja. Euroopa Liidu järgmise eelarve arutelu on käimas ning eelarvemenetluse keskse jõu, Euroopa Parlamendi eelarvekomisjoni esimeheks tõusnud poolakas Janusz Lewandowski on ühemõtteliselt teatanud: Euroopa arengu ja konkurentsi huvides on Euroopa ühise eelarve suurenemine. See aga tähendab üheselt, et arenguabi Eesti tööhõivepoliitikasse ja kutseharidusse aastate jooksul suureneb.
Toomas Hendrik Ilves,
Euroopa Parlamendi välisasjade komisjoni aseesimees,
Sotsiaaldemokraatlik Erakond
