“Vaevalt leidub eestlast, kelle süda ei hakkaks kiiremini tuksuma, kuuldes kaht sõna: Eesti Vabariik.”
Nõnda kirjutas kirjanik Ain Kaalep süngel aastal 1943, Eesti Vabariigi 25. aastapäeval, lootuses, et pärast esimest ka teine okupatsioon taandub ja vabariik saab uuesti vabaks.
Ja meenutades seda 56 aastat ja mitu ajaloo keerdkäiku hiljem, küsis Kaalep: “Kas sõnad Eesti Vabariik on veel võlusõnad, nagu nad olid?”
Ja lisas: “Peaksid ometi olema.”
Ain Kaalep muretses tollal, aastal 1999, kas Eesti Vabariiki 1930. aastatel esimest korda vaevama hakanud riigitüdimus ei hakka taastatud vabaduse tingimustes tagasi tulema, sest kõik muutub juba liiga endastmõistetavaks. Küsiksin: kuidas on sellega täna?
Nägime oma silmaga iseseisvuse teist tulemist
Meie, praegu elavate inimeste silme eest on läbi jooksnud elav ajalugu. Erinevaid riigikordi näinud inimesed tajuvad, kui üürike oli vabaduse esimene kestvus. Kes kahekümneselt oli tunnistajaks oma riigi loomisele, nägi neljakümne kaheselt kõige kadumist. Kes vabaduse saabudes oli kolmkümmend seitse, nägi võõrvägede sissemarssimist enne kuuekümnenda juubeli tähistamist. Mõelge sellele. Suurem osa meist siin nägid oma silmaga iseseisvuse teist tulemist. Meie vabadus on täna alles.
Meie jõudu näitab see, et me suutsime uuesti alustada, kui saime võimaluse.
Eesti edu on alati seisnenud uuesti alustamises. Ja kiires õppimises.
Talude priiks ostmine, mis algas oma 150 aastat tagasi. Talud ja inimesed ja Eesti said seeläbi justkui uue elu. Uue alguse.
Läinud sajandil, Eesti Vabariigi loomine. Ja selle taastamine. Kahekordne ime.
Masu ajal, pankrotistunud ärid ja koondatud töökohad. Ja taas on neid, kes alustavad midagi hoopis muud. Uus haridus. Uus eriala. Me oleme vabad, meil on alati võtta uus võimalus. Selles mõttes oleme igavesed revolutsionäärid.
Kui endistviisi enam ei saa või ei taha, saame teha teisiti. Oskus uuesti alustada ongi meie edu võti.
Kui riik suudab uuesti alustada ja tagasi tulla, siis miks ei võiks seda suuta kes tahes meist?
Riigitüdimus on ohtlik ja petlik
Riigitüdimus, millest räägiti 1930ndail ja millest kõneles Ain Kaalep – tunne, et kõik on juba paigas; peatunud, stagneerunud, lootusetu – on ohtlik, aga ka petlik. Me saame ka täna ikka uuesti alustada, luua uut ja paremat. Igaüks oma elus. Äris. Kunstis. Valimistel kandideerides ja valides. Andkem endale ja teistele see võimalus, selmet jääda varasemate eksimuste varemeile oma häda kurtma või teise oma parastama.
Enne kui meil oli oma riik, jäime me aastasadu ellu kogukonnana. Meil oli midagi ühist, mis meid elus ja koos hoidis. See midagi on alati kusagil alles.
Meid pole palju, aga meie lood on erinevad. Me kiirelt inimpõlvedega võidu jooksnud ajaloo tõttu mõjutab tänaste eestlaste kogemust ka aeg, mil oleme siia tulnud. Meilt endilt ju ei küsitud, millal me tahame tulla.
Vaadakem meie inimesi. Kes sündisid samale maale, sama rahva sekka, võib-olla isegi samasse perekonda, aga sattusid ometi täiesti erinevaisse maailmadesse.
Näiteks Linda. Sündis aastal 1926 ja elas nooruse vabas Eestis. Selle katkestas sõda. Mällu jäid küüditatud sugulased, punane propaganda, hirm, umbusk. Tasapisi hirm taandus, kui argiellu tõid lohtu väike suvila, õunaaed ja lapselapsed. Kuid rahu tõi alles oma riigi uus sünd. Pension on väike ja napid säästud pani nahka inflatsioon, aga vähemalt on võõrad tankid ja sõdurid päriselt läinud.
Kas 2043 loetakse veel eestikeelseid muinasjutte?
Ja Jaan, sündinud 1953. Tema jaoks olid sõjahaavad vaid vanemate inimeste mälestustes. Koolis sai semudega salaja vabariigi aastapäeva tähistatud. Vaba mõtte valjema väljendamise eest tõsteti mõnel neist tee püsti. Vaimne vabadus jäi nooruses põranda alla. Aga uue vabaduse saabudes jõudis ta elu uuesti jalule seada.
Mart, 1969, mäletab okupatsiooniaega hästi, aga oli vabaduse saabudes noor ja täis löögijõudu. Ülikool jäi pooleli, sest palju oli ahvatlevamaid võimalusi, ka diplomita. Buumi ajal oli kõik võimalik. Äri õitses, aega jäi hobideks ja loometööks. Kuni masu katkestas kõik. Seejärel teeb kõik kuidagi tigedaks. Kuidas edasi? Ja kes on süüdi?
Viktoria sündis aastal 1984, ta ei mäletagi eriti muud kui vaba Eestit. Korralik haridus, mitu keelt, kõike võib teha. Aga meelepärast tööd ei ole.
Ja teistsugust ei tahaks. Siis hakkab huvi pakkuma kapitalismikriitika. Parem maailm on võimalik! Aga milline?
Ja Sirel, sünniaastaga 2013. Temal on mugav nüüdisaegne käru, ta vanemaid võlub mahetoit, neil on mõnus linnaosaselts. Mis saab kord tema haridusest, elust? Kas ta loeb veel oma lastele aastal 2043 eestikeelseid muinasjutte?
Mis on neil erinevaist maailmadest pärinevail inimestel ühist? Kuidas täna lõimida koduseks kogukonnaks meie lugematuid lugusid? Erinevaid põlv- ja ringkondi?
Algused võivad olla ka väga rasked
Mis meid kõiki ühendab, on oma vaba riik. Õigusriik. Eesti keel, eesti kultuur. Aga ka pikk talv ja Euroopa keskmisest ikka veel madalam SKT. Teisalt omanikutunne, hoolimine oma ümbrusest. Eesti elu maastikku tehakse kogu aeg tasapisi korda.
Julgus alustada uut on kiire õppimise saladus. Paljud meist on sunnitud uut õppima, ka siis, kui ei tahaks. Sest vanad toimimisviisid muutuvas maailmas ei tööta. Mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Algused, teatavasti, võivad olla ka rasked.
Uuesti alustada saab ka avalikku arutelu, seda, kuidas me omavahel kõneleme. Siin on võti eelkõige vaimse kultuuri maastiku loojate käes, kellest paljud on täna siia kogunenud. Meie avalik kõnepruuk on kandumas kaugele tsiviliseeritust. Kes veel kui mitte sõnumikunstnikud peaksid mõistma, et sõna on tegu. Sõnal on mõju ja jõudu.
Meil peaks olema hoiatavalt meeles, mis toimus tõsielus, kui inimestest said sõnades rotid ja kahjurid, pursuid, maod ja prussakad. Ja me peaksime veel mäletama, kes tulid päästma meid “rahvavaenulike klikkide” võimu alt, “kapitalistide ja vereimejate” ikkest. Meile on praegugi liiga lähedal maailm, kus õigus meist erinevaid inimesi sõimata ja vihata on muudetud õiguseks nende kallal karistamatult vägivallatseda.
Vabadus on ka võimalus oma õigustatud muresid arukalt väljendada. Et oskus seda teha lõplikult ei kaoks, vajame eriti just teie, kultuurirahva, abi. Palun, aidake. Et me keskustelu muutuks taas tsiviliseerituks.
Jätkame uue loomist, meil pole mingit põhjust stagneeruda ega väsida. Arvustagem seda, mis on valesti, kriitika on igasuguse arengu alus. Aga hinnakem seda, mille väärtust ei tohiks unustada.
Eesti Vabariik. Kas täna on need veel võlusõnad? Et vastata, mõelgem, mis on alternatiiv.
Elagu Eesti!
i
TOOMAS HENDRIK ILVES, Eesti Vabariigi President
