Jõgeva Ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Helge Maripuu on koos kolleegidega korraldanud rohkesti kirjanduskonverentse, nüüd otsustas ta aga sirutada käe ajakirjandusele ja nii sai möödunud neljapäeval teoks konverents “Koolinoored ja maakonnaajaleht Vooremaa. Lugemine on ainus kogu elu kestev nauding”. Kauaaegsele pedagoogile oli üllatuseks õpilaste arvukas osalemine esseekonkursil, ta tunneb rõõmu noorte elutervest hoiakust ja siirusest, maakonnalehe tunnetamise vajalikkusest ja väärtustamisest. Ühtlasi loodab ta, et kordaläinud meediakonverentsile peaks midagi sama head ja huvitavat järgnema
Mida eesti keele ja kirjanduse õpetajana ütlete, kas kirjandusel ja ajakirjandusel on rohkem erinevusi või sarnasusi?
Lugemine on üks – mõlemad panevad mõtlema, on isiksuse arenguks vajalikud. Lugemine võikski maakonnaajalehe ühisest perekonnalugemisest alata, loomulikult peab enne elementaarne lugemisoskus käes olema. See liidaks pereliikmeid, annaks jututeemat, suunaks uudishimu ja vajadust oma lähiümbruses toimuvaga kursis olla, et hiljem juba laiemalt sõna sekka öelda ja nii mõneski ettevõtmises osaleda.
Olete korraldanud kümneid konverentse, mis on pühendatud kirjandusele ja kirjanikele. Miks otsustasite seekord valida teemaks koolinoored ja kohaliku ajakirjanduse? Missugused on Teie kokkupuuted selle teemaga igapäevases õpetajatöös?
Mitte üksi mina, vaid Jõgeva Ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetajad üheskoos. Oleme korraldanud tänaseks 13 maakonna kirjanduse, keele ja rahvaluule teemalist konverentsi. Nüüd siis toimus ka meediakonverents. Eesmärk on alati olnud pakkuda õpilastele midagi enamat, kui vaid koolitund seda võimaldab.
Et on lugemisaasta ja meil on omast käest võtta töökas kohalik ajakirjanduspere Vooremaa toimetuse näol, siis saigi eesmärgiks seatud koolinoori ja ajakirjanikke ühise koostöö eesmärgil enam kokku viia. Valiku tingis vajadus teadvustada, et lugemisaasta Jõgevamaa koolide jaoks ei oleks vaid tühipaljas kampaania, vaid et selguksid tõelised väärtused ja et õpilased õpiksid oma maakonnalehte enam väärtustama.
Kui pakkusin ideed Vooremaa peatoimetajale, ei kahelnud toimetus hetkegi, et kohalikule kogukonnale parimat pakkuda.
Kuidas reageerisid ideele konverents korraldada õpilased Jõgeva Ühisgümnaasiumis ja teistes koolides ning samuti Teie kolleegid?
Jõgeva Ühisgümnaasium on innovaatiline kool, kus ükski hea idee ei jää toetuseta. Tõsi, meie koolis on õppetund väga tähtis, aga ühistegemistes astume alati ühte sammu ka siis, kui alguses võib idee teostamatuna tunduda. Lugemine, silmaringi avarus, mõtlemise vajadus, probleemide lahendamise oskus, uudishimu, kodanikualgatus ja ettevõtlikkus, kultuuriline identiteet, inimeseks olemine, suhtlemine on väga vajalikud.
Olen 12b, keeleklassi aineõpetaja, oleme 10. klassis juba maakonna kirjanduskonverentsi “Tekstide vikerkaar“ korraldanud. Tookord oli külaliseks noortekirjanik Sass Henno. Eemalt vaadates võib ju tunduda, et mis see konverentsi korraldamine siis ära ei ole, aga kui tegema hakata, siis selgub hoopis midagi muud. Avaneb elu ise oma keerulisuses ja igapäevasõnadeks saavad eesmärk, kava, projekt, eelarve, osalejad, külalised, sponsorid, lepingud, esinejad-esinemised, konkursid, žürii, auhinnad, konverentsi logoga pastapliiatsid, kutsed, toimumise aeg ja koht jne
Saadud kogemus osutub kindlasti elus nii mõnelegi vajalikuks. Mul on maakonna koolides palju sõpru nii õpilaste kui ka õpetajate hulgas, see oli ühistegemine.
Samas oli lugemisaasta lõpukonverents justkui tänukummardus kõigile koolidele, nii õpilastele kui ka kolleegidele. Kokku said ju erinevad meediumid: ajaleht, raamat, teater, mis ühinesid vestlusringides: õpilased ja ajakirjanikud, õpilased omavahel, publik ja näitlejad. Maailm pidi avarduma.
Mis oli õpilaste kirjutatud esseedes maakonnalehest Teie jaoks kõige üllatavam ja uudsem?
Üllatas rohke osavõtt – ikkagi 18 esseed. Ega essee kirjutamine lihtne olegi. Meeldis noorte inimeste siirus ja eluterve suhtumine ning oma maakonnalehe vajalikkuse tunnetamine, selle väärtustamine, probleemide märkamine.
Omakoostatud ajalehti saadeti hindamiseks seitse. Tõsi, osa neist olid tegelikud koolilehed, mis näitab, et meie õpilasi selline tegevus köidab. Väärtusliku kogemuse sai hulk õpilasi.
Keda õpilastest esseede kirjutamisel ise juhendasite ja missuguseid soovitusi ja nõuandeid jagasite? Või valmisid esseed peamiselt iseseisva tööna?
Rääkisime esseede kirjutamise võimalikkusest/ vajalikkusest kõigis minu õpetatavates klassides, aga töö kirjutab siiski õpilane ise. Minu õpilastest saatsid esseed konkursile Sten Lillemägi IX klassist, Tanika Ojasild ja Janeli Vipper XII klassist. Kõige enam rõõmustas, et VIIb oma ajalehe Kisakõlar valmis sai. Nad olid ühtlasi ka noorimad lehetegijad ja tulemuse hindasid ajakirjanikud asjalikuks.
Kuivõrd saab üldse rääkida koolinoorte kui terviku huvist kohaliku ajakirjanduse vastu? Ehk tuleb lähtuda pigem sellest, et õpilaskond koosneb erinevatest kihtidest ja igaühe ootused ajakirjandusele on erinevad?
Küllap see nii ongi, aga kool saab ehk kõige enam noore inimese huvide arendamisel midagi ära teha ja tehtu oligi selleks üks võimalus. Kõik saab siiski alguse kodunt, kus huvile vundament luuakse. Koolil on selle pinnal turvaline edasi liikuda.
Missugune kohaliku ajakirjanduse funktsioon võiks Teie kui õpetaja meelest õpilaste arendamisel ja kasvatamisel üldse kõige olulisem olla?
Kohaliku elu sündmustega kursis olek, nii avardub maailm. Kindlasti räägitakse sel teemal paljudes ainetundides, see oli vaid üks võimalus.
Jõgevamaa koosneb kolmest üsnagi erinevast piirkonnast —Jõgeva, Põltsamaa ja Mustvee regioonist. Kuivõrd saab maakonnaleht kaasa aidata sellele, et kogu maakonna koolinoored tunneksid end ühtsemana, määratleksid end jõgevamaalastena. Või pole selle poole püüdlemisel sügavat mõtet?
Kindlasti on vajalik, et meie maakonna koolinoored end ühtsena tunneksid. Konverentski teenis seda eesmärki. Et see aga nii on, kasutan väljavõtteid koolinoorte esseedest:
Kerli Kasar kirjutas: “Vooremaa võiks teha koostööd erinevate koolidega meie maakonnast. Minu arvates võiks olla paar noort gümnaasiumiealist õpilast, kes kirjutaksid pidevalt artikleid Vooremaasse, sest nemad oskaksid hästi välja tuua koolis just need sündmused, mis olulisemad, ja teha seda eakohaselt. Aastas paari lehe vahel võiks eraldi noortelisa olla küll.” Ehk võikski igas koolis olla mõned lehele kaastööd tegevad/ organiseerivad gümnaasiuminoored.
Anita Räpp märgib: “Mulle tundub, et üha enam on noori, kes on aktiivsed ja suudavad midagi ära teha. Ajaleht on selleks parim võimalus, näitamaks teistele noortele aktiivsust üles.”
Vajalik on tihe koostöö ajakirjanike, õpilaste ja õpetajate vahel ning alla anda ei tohi keegi, ka siis, kui miski kohe ei õnnestu…
Kas olete tähele pannud, kui suureks tunnustuseks võib olla õpilasele, kui temast endast või koolikaaslasest kirjutatakse maakonnalehes? Ehk tooksite ka mõne sellekohase näite.
Kõigile mõjub tunnustavalt, kui tema tegemisi märgatakse. Minu juhatatavas klassis on kujunenud traditsiooniks, et kui midagi enamat suudame või kuskil käime, siis sellest ka kirjutame. Pärast loeme avaldatut ühiselt ja see rõõmustab. Ka lapsevanemad on tänulikud.
Anita Räpp kirjutab: “…vanaema, nähes kohalikus lehes oma lapselast, võib uhkust tunda.”
Kuivõrd peaks maakonnaleht kirjutama õpilaste vaatevinklist negatiivsetest nähtustest ühiskonnaelus, näiteks kuritegevusest, sõltuvustest, ja kas seda võiks teha pigem üldistavalt või võimalikult üksikasjaliselt, ütleme šokiteraapia meetodil?
Vist siiski šokiteraapia meetodil, sest see kõnetab enam. Nimetatud meetodit kasutas kiirabiarst Mare Liiger meie kooli õpilastele esinedes ja see pani nii mõnegi mõtlema.
Missuguseid mõtteid tekitas Teis Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõu Kadri Uguri ettekanne noorte suhtlemisest meediaga?
Ettekanne oli väga vajalik ja puudutas noori lähedalt. Õpilastele meeldis teema ja selle vaba esitus ning publikuga suhtlemine. Oli, mida õppida.
Kuidas võiks teemat “Maakonnaleht ja koolinoored” edasi arendada, kas on plaanis korraldada ka edaspidi teemakohaseid konverentse või teisi õpilasüritusi?
Konverentsi korraldamisest on nii positiivsed emotsioonid, et midagi peaks järgnema küll…
Me kõik, õpilased ja õpetajad, saime igapäevaelule lähemale. Huvitav oli Vooremaa ajakirjanike humoorikas etteaste teemal “Kes on kes, kuidas valmib ajaleht”. Õpilased veendusid, et ei ole suurt vahet koolielul ja igapäevatööl – kõik algab kavandamisest ja selle elluviimisest, kogetakse äpardumist ja ei anta alla… Nägime argielu lähemalt.
Lisaks Vooremaa toimetusele oleme tänulikud Jõgeva kultuurikeskuse kollektiivile, kus meid ja meie ettevõtmist igati toetati, meiega kaasa mõeldi ja nõu ning jõuga igal sammul abiks oldi, olime seal justkui omainimesed.
Rõõmustaks, kui maakonnakoolide õpilased enam ajaleheveergudel kirjutama hakkaksid.
Konverentse korraldame muidugi edasi, sest teisiti pole see võimalik, kuidas muidu oma õpilasi aktiivseteks kodanikeks kasvatame. Teeb rõõmu, et oma kooli, Jõgeva Ühisgümnaasiumi õpilased seekord nii rohkearvuliselt osaleda said.
Siinkohal tänan oma kolleege ja kõiki maakonna eesti keele ja kirjanduse õpetajaid tahtmise eest oma suurt armastust eesti keele ja kultuuri vastu õpilastega jagada.
i
JAAN LUKAS
