Vene kogukond on läbi aegade olnud nõrk ja vajanud toimetulekuks elitaarset valitsejate klassi, kes neid raudse käega juhiks. Esiajaloolistel aegadel otsis see kogukond endale juhte teiste rahvaste juurest ning need ka leiti ? varjaagide hulgast. Olukord muutus pärast mongoli-tatari vallutusi. Kuigi viimased lõpuks taandusid, jäi nende poolt kohale toodud imperiaalne vaim Venemaale ning see muutus uue Vene eliidi mentaliteedi vältimatuks koostisosaks. Kuna elitaarne valitsuskultuur otsib oma tegudele ja eesõigustele õigustust minevikust, siis pole ime Venemaa praeguse poliitika keskendumine Teisele maailmasõjale ning seal saavutatud võidule. Vene eliidi arvates annab just see suursündmus neile õiguse nõuda endale eesõigusi ja aupakklikku suhtumist. Venemaa “maailma päästmise valu ja vajadus” sai alguse juba Napoleoni sõdadest ja sellele järgnenud lahingutest, mil muuhulgas ka tsaristliku Venemaa väed Euroopa vabastamislahingutes osalesid. Sellest sõjakäigust said innustust Dostojevski jt vene suurkirjanikud, kelle mõtteid vene eliit tänaseni tsiteerib. Individualismi on aga Venemaal läbi aegade põlatud ja maha surutud, mistõttu selle valitsuskultuuri kandjatel pole jäänud üle muud kui põgeneda, reeglina Läänemaailma.
Individualism keskendub tulevikuleEesti ühiskonda võib iseseisvumisjärgsel perioodil nimetada ülimalt individualistlikuks ja sellele trendile toetusid ning seda tugevdasid edukalt Mart Laari ja Siim Kallase valitsused. Individualism keskendub tulevikule, mistõttu minevikusündmused ja sellest maha jäänud sümbolid Eesti ühiskonda ei häirinud.
Kahjuks aga ebaõnnestus järjekordne katse suurendada individualistliku valitsuskultuuri osakaalu Venemaal. Üha suurenevate nafta- ja gaasitulude toel said Venemaal taas võimule elitaristliku valitsuskultuuri esindajad ning seekord on neil ka piisavalt vahendeid oma ambitsioonide teostamiseks. Kahjuks on individualistliku valitsuskultuuri võidukäik ka Eestis lõppenud ning alates Reformierakonna uue juhi võimuletulekust on ka Eestis järjepidevalt tugevnemas elitaristlik arengusuund. Loetelu sellesuunalistest initsiatiividest esitas autor Postimehe blogides enne valimisi. Kuid nendest initsiatiividest palju kõnekam on praeguse peaministri keskendumine ajaloole ning tema panustamine eesõigustele, mille peaksid andma Eestile omad ohvrirollist tulenevad eesõigused. Ajalooline reaalsus on see, et minevikus toimunud sündmustest õigustust otsiv elitaristlik ühiskond satub oma eesõiguste taotlemisel paratamatult konflikti teiste omasugustega ning see omakorda viib sõjategevuseni kõigil võimalikel rinnetel. Seetõttu tekib paratamatult mõte, et kas me ei peaks peatuma ja järele mõtlema oma valitsusjuhi seniste tegude ning nende võimalike tagajärgede üle. Loomulikult tuleb peatada kõik katsed kukutada kehtivat riigikorda ja valitsust, kuid seejuures pole vaja kaasa minna elitaristliku Venemaa poolt meile pealesurutava ideoloogiaga.
Skaala ei selgita
Kasutusel olev vasak-parempoolne skaala poliitikas ei anna viimase aja arengutele ammendavat selgitust. Kuigi selle skaala järgi tundub, et meie poliitikamaastikul domineerivad Reformierakond ja Keskerakond on vastandlikud poliitilised jõud, kuuluvad nad ometi üheskoos Liberaalsesse fraktsiooni Euroopa Parlamendis ning rajavad Eestis üheskoos elitaristlikku ühiskonda. Ainsaks erinevuseks on vaid see, et üks esindab selgelt läände ja teine Venemaale orienteeritud elitaarset huvigruppi. Kui Eesti elanikkond tahab säilitada oma paranenud elatustaset ja kodanikuvabadusi ning elimineerida kasvavat konflikt, siis tuleb peatada elitarismi võidukäik ning taastada orientatsioon individualistlikule ühiskonnale. Siis taanduvad konfliktid taas majanduskonkurentsi valdkonda ning riigi ja selle elanike heaolu võib jätkuvalt paraneda.
PAUL TAMMERT,
Sisekaitseakadeemia õppejõud, majandusteadlane
