Augustis ei juhtu tavaliselt suurt midagi peale meie maailma raputavate riigipöörete ja sõdade. Tänavu võime kuu lõpus hingata kergendatult, et meie puhkust ei seganud ükski Euroopa julgeolekukriis.
Ent probleeme on küllaga. Venemaa viib praegu läbi aastakümnete mahukamaid sõjaväeõppusi, tekitades ärevust meie luurajates ja analüütikutes. Kreml jätkab häiriva kaudse sõja pidamist Süürias, tuues ilmsiks Lääne diplomaatia abituse. Ukrainas jätkub sõjategevus, mis on nõudnud sel kuul kümneid ohvreid.
Venemaa pommitab lääneriike, muuhulgas NATO-välist Soomet ja Rootsit propagandaga. Ta üritab mõjutada meie valimistulemusi lekitamiste ja laimukampaaniatega. Vastased, nagu Kiievis elanud uuriv ajakirjanik Aleksandr Šetinin, kaotavad salapärastel asjaoludel elu.
Karm tõde on, et Mitt Romneyl oli õigus. 2012. aastal muutus vabariiklaste presidendikandidaat pilgete märklauaks väitega, et Venemaa on USA geopoliitiline vastane number üks. Isegi tema välispoliitikanõunikud olid jahmunud. Pistrikuna käitumine on vastuvõetav, aga see kõlas hirmu külvamisena.
Ainult et seda see ei olnud. Venemaa on tõepoolest paljude näitajate poolest ebaõnnestunud. Putini režiim on majanduse nüüdisajastamise või mitmekesistamise püüdlustes tähelepanuväärselt läbi kukkunud. Poliitiline süsteem on tragöödiale ehitatud farss. Tänane Venemaa on sisemajanduse koguproduktilt, innovatsiooni vallas või kultuuri alal könn, aga pole ühtegi teist riiki, mis kujutaks endale Läänele sellist ohtu.
Sest härra Putini Kreml saab teha seda, mida meie ei saa. Ta on võimeline kannatama majanduslikku kahju, võtma riske ja valetama jultunult oma tegevuse kohta. Tema eesmärk ei ole valitseda maailma, vaid lõhkuda reeglitel põhinev kord, mis on meid alates külma sõja lõpust turvalise ja vabana hoidnud.
Meile need kokkulepped meeldivad. Vaidlused lahendatakse läbirääkimiste teel, väikeriikidel on võimalik kaasa rääkida. Suurriigid ei saa automaatselt oma tahtmist. Lühidalt, jõud ei tekita õigust.
Venemaa jälestab neid reegleid. Ta usub, et need on ebaõiglaselt koostatud ning neid viiakse ellu silmakirjalikult. 1991. aasta järgne maailm on loodud soosima võitjaid, kes hävitasid Nõukogude Liidu ja seejärel aheldasid ja pärssisid Venemaad.
Kremli vaatevinklist on tegemist karmi ja eksistentsiaalse võitlusega, mida Venemaal on Lääne nõrgenedes võimalik võita. Mäng on igati väärt küünlaid.
Meie vaatevinklist on hõõrumised Venemaaga väike kohaliku tähtsusega raskus. Teised probleemid – majandus, migratsioon ja kliimamuutused – on palju tähtsamad.
Venemaa vaatlejate vahel valitseb praegu suurem konsensus kui kunagi varem pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Härra Putini impeerium on manduv autoritaarne kleptokraatia, mis püsib propaganda ja sõjalise ülespuhutuse najal. Ehkki tegemist on fundamentaalselt nõrga riigiga, saadab seda tugeva tahte ja oportunismi tõttu edu. Seal, kus ta näeb nõrkust, tungib ta edasi. Tugevusega kohtudes ta taganeb.
Parim viis sellega toime tulla on säilitada ühisrinne, milles lääneriigid peavad oma sõna, jõustavad oma reegleid ja protseduure. See tähendaks näiteks Vene rahapesu tõkestamist ja tagamist, et NATO plaanid eesliiniriikide (Eesti, Läti, Leedu, Poola) kaitsmiseks on tõsiseltvõetavad ja piisavate ressurssidega kaetud.
Paraku rakendame me ohjeldamise ja heidutuse asemel poolikuid meetmeid, kui sedagi. Me näime üha rohkem olevat valmis unustama, et Kremli väed tungisid Ukrainasse ja tükeldasid selle, muutes jõuga Euroopas piire ja rikkudes kontinendi 1991. aasta järgse julgeolekukorralduse aluspõhimõtteid.
Sanktsioonid panid piiri härra Putin ambitsioonidele Ukrainas (ehkki selle riigi vapper sõjaline vastupanu sissetungijatele etendas oma rolli). Samas ei ole keelud finantstehingutele tema semudega ja kõrgtehnoloogilistele investeeringutele energiatööstuses toonud kaasa riigi majanduse kokkuvarisemist. Samuti ei ole need tekitanud Vene valitseja siseringis paanikat ega lõhenemist.
Üks põhjusi on ahnus. Deutsche Bank on uurimise all rolli eest Venemaa kõige rikkamate ja mõjuvõimsamate meeste heaks miljardite dollarite vahendamises, mille tõstis esile ajakirjas New Yorker kajastatud juurdlus. Need tehingud on finantstrikk, milles klient kasutab varifirmasid samade aktsiate ostmiseks ja müümiseks erinevates jurisdiktsioonides. Pank võtab suure vahendustasu ja raha liigub jälge jätmata üle piiride.
Venemaa tajub ka, et Lääne poliitiline otsustavus seoses sanktsioonidega on nõrgenemas. Angela Merkel hoiab Euroopa Liidus selles küsimuses praegu ühtsust, aga Itaalia, Prantsusmaa ja Slovakkia sugused riigid tunnevad, et Venemaale surve avaldamine on kulukas kõrvaletendus. Suurbritannia, kes pooldas varem karmi liini, on nüüd Euroopa diplomaatia äärealadel. Obama valitsus on lähenemas kokkuleppele Venemaaga Süüria küsimuses.
Seetõttu kujunevad selle aasta järelejäänud kuud eriti ohtlikuks. Kui Hillary Clinton peaks võitma USA presidendivalimised, mis tundub praegu olevat tõenäoline, seisab Venemaa silmitsi valitsusega, mis on täis otsustavust kutsuda korrale enda silmis maailma suurim paariariik. Härra Clinton põlgab Vene liidrit (ja eraviisiliselt jäljendab lõbusal ja kummaliselt täpsel moel tema matšolikku kehakeelt).
Kuid proua Clinton ei koli Valgesse Majja enne jaanuari. Kui härra Putin suudab enne seda olukorda muuta – saavutades Süüria küsimuses karmi tehingu, sundides Ukraina alandavale poliitilisele kokkuleppele Venemaa toetusega nukuriikidega idas ja kahjustada NATO tõsiseltvõetavust Baltimaades ‒ on tal erakordselt hea võimalus puhtalt pääseda.
Veel kasulikum oleks härra Putini jaoks Euroopas Trumpi presidentuuri serveerimine sündinud faktina. Vabariiklaste kandidaadi välispoliitikateadmised on ärevust tekitavalt puudulikud. Tema nõunikud on punt veidrikke. Ta imetleb härra Putinit, peab NATO-t iganenuks ja USA Euroopa liitlasi muidusööjateks. On ebatõenäoline, et ta alustab oma presidentuuri Kremlile vastu seismisega.
August oli ilus, aga talv saabub arvatust kiiremini.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina. Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda selle vahendaja uudisteagentuuri BNS seisukohti.
EDWARD LUCAS
