Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma on Jõgevat külastanud kahel nädalavahetusel järjest. Kolmandal advendil kuulutas ta Jõgeval välja jõulurahu kogu Eestile ja neljandal advendil pühitses tulevase Jõgeva kiriku/kogukonnahoone torni.
Tänavused jõulud on tänavuse aasta nägu, teistmoodi kui paljud varasemad.
Me rõhutame sel aastal päris palju jõulude erilisust või erinevust. Mul on tunne, et nad erinevad sellegipoolest, et jõulude tegelik sisu tuleb tõenäoliselt palju paremini esile kui varasemate aastate pidude ja rahvakogunemistega. Jeesuslaps sündis hoopis teistsugustes oludes, kui tavaliselt jõule tähistame. Loomalaudas, mis ei ole tavapärane koht inimese sündimiseks, mujal ei olnud Maarjal võimalik oma last vastu võtta, oma pere keskele – Maarjale ja Joosepile. See näitab, et Jumal ei ole valiv, ta leppis inimeseks saades nende oludega, mis olid. Teatud mõttes sünnib jõululaps sel aastal nende jõulude ajal igasse peresse, hoolimata sellest, milline see perekond on, kui rikkalik on jõululaud või milline on kuuse all kinkide rohkus.
Tundub, et viimasel ajal räägitakse EELKst rohkem kui varem. On see nii?
Jõulude eel on see ju tavapärane, nii peabki. Tõsi on, et sügisel on kõne all olnud mitu teemat, mis kiriku on tähelepanu keskmesse toonud.
Mulle tundub, et kirik ja usuküsimused on muutunud ühiskonnas üldse rohkem arutluse all olevaks. Kui veel mõni aasta tagasi olid usuga seotud teemad ja küsimused privaatsfääri kuuluvad, siis üha rohkem on inimesed hakanud nende üle arutlema ja see on iseenesest tore.
Olen oma avalikes arvamusavaldustes tahtnud rõhutada, et usk on osa ühiskonna igapäevasest toimimisest nagu mistahes muud eluvaldkonnad. See ei ole küsimus, mida peaks koduuksest seespool hoidma või ainult oma südames ja hinges. Usk on avalik asi. Oma usku tunnistama Jeesus meid ju kutsuski. Ennast usklikuna identifitseerima ja sellest kuulutama.
See oli umbes 5–6 aastat tagasi, kui advendiajal kutsusin kristlasi „kapist välja tulema“, mul on hea meel tõdeda, et nii see on läinud.
Kiriku ja riigi suhete üle arutletakse viimasel ajal päris palju.
Meie inimestel on kujunenud niisugune arusaam, et kui kirik ja riik on lahutatud, väljendub see umbes nii, et riik ei peaks kuidagi kiriku asjadesse sekkuma, samal ajal ei peaks kirikuga seotud inimesed kuidagi tegelema poliitika või ühiskondliku eluga.
Aga tegelikult on juttu samadest inimestest. Millegipärast muudes valdkondades me ei väljenda ennast samamoodi. Ei küsita, kas riik ja looduskaitse on lahutatud või eraldatud, kas riik ja teatrikunst on lahutatud või ühendatud, kas riik ja sport on ühendatud või lahutatud. Need küsimusedki kõlaks kummaliselt. Kuidas saab riigist, milles tegutsevad kodanikena usklikud inimesed, usu lahutada? Samad kodanikud, kes usuvad, maksavad ka riigile makse, nagu kõigi teiste valdkondadegi esindajad. See ei ole midagi erakordset ning tähendab, et kodanikena on kõikidel usklikel inimestel täpselt samasugune õigus ühiskondlikus elus kaasa rääkida.
Eraldi teema on institutsionaalsus, kas kirik institutsioonina või riik läbi oma institutsioonide või struktuuride peaks asuma kuidagi erisuhtesse kirikuga.
Riik on meil kogu aeg olnud erisuhtes kõikide kirikutega. On olemas Eesti Kirikute Nõukogu (EKN), mis koondab 10 Eesti kristlikku kirikut. See asutati juba 1989. aastal, enne kui Eesti Vabariik taastati. Ja riigil on leping EKN-ga, riigil ja EKN-i liikmeskirikutel on omavahel partnerlussuhe – lepinguline suhe. Ja EELK-l on riigiga ühiskomisjon, mis käib koos kaks korda aastas. Üheks kaasesimeheks on siseminister või rahvastikuminister, nagu praegu. Kaaseesistuja kiriku poolt on olnud alati peapiiskop.
Arutame ühiseid küsimusi. Kas meil on neid? Ikka on, näiteks kultuuriväärtused. EELK kirikutes on üle Eestimaa kõige suurem kollektsioon Eesti kunstiväärtustest üleüldse. Need on riikliku kaitse all, kas riigil ja kirikul võiks siin olla koostööpunkt? Või ajaloolised kirikuhooned? Siin on kindlasti, mille üle arutleda.
Hoolekande ja sotsiaaltöö – kirikul on lasteaedu, laste päevahoidusid, koole, vanadekodu, lastekodu, diakooniahaigla, kus me teenime riigi elanikkonda. Kas siin võiks olla koostööd? Kultuuritegevus – suurem osa EELK kirikuhoonetest on samal ajal ka kontserdisaalid.
Või kristlikud erakoolid, nende hulgas kolm luterlikku kooli.
Riigikoolides on kõik, mis puudutab religioonialast haridust, katmata. Meil jääb suurem osa noorest põlvkonnast religiooniküsimustes täiesti harimatuks või väga puuduliku haridusega.
Nende teemade üle me riigiga arutame. Me ei aruta riigiga ju usuküsimusi – kas Jeesus sündis Petlemma laudas või mitte …
1990. aastate alguses tuli usuõpetus päris paljudesse koolidesse, miks haridusega siis nüüd nii on?
Selle küsimuse peaks esitama ühest küljest koolijuhtidele, haridusministeeriumile ja miks mitte ka lapsevanematele.
Meil on usundiõpetuse riiklik õppekava. See aga eeldab järjepidevat õpet. See tähendab, et hakata näiteks 7. klassis õpetama, peab olema läbitud ka varasem. Ja tegemist on ikkagi ainega, mida lapsevanematel on õigus küsida ja nõuda. Aga kui seda ei tehta, siis kool ei ole ka kohustatud seda korraldama. Tuleb tunnistada, et praktiliste küsimuste juures on praegu palju keerukat.
Küsimus ei ole usuõpetuses, ühe religiooni või kirikukeskset usuõpetust ei saa Eesti Vabariigis munitsipaalkoolis anda. See on üldine religioonialaste teadmiste andmine – usundiõpetus. Aga miks peaks lapsevanemad niisuguseks asjaks soovi avaldama? Me ju ei küsi, kas nad tahavad, et nende järeltulija õpiks ajalugu või geograafiat. Usundiõpetus ei ole mitte usu õpetamine, seal käsitletakse kõike: judaismi, islamit, budismi, loodususundeid ja kristlust võrdselt. Kas seda haridust ei oleks vaja tervikuna kõigile noortele?
Nad reisivad, lähevad peredega näiteks Taisse puhkama, külastavad templeid ja pagoode, ei tea aga midagi budismist, ometi võiks. Me peame eesti noorte teadlikkust ja haritust väga oluliseks, ometi jätame usundivaldkonnas oma noored teadmisteta. Ja seda olukorras, kus maailm ei ole mitte sekulariseerumas, vaid vastupidi. Erinevate religioonide toetajate arv maailmas ei vähene, vaid kasvab. See, et meie väikesel maalapil tajutakse teisiti, ei tähenda, et see on samamoodi Aasias, kuhu pöördub tulevatel aastakümnetel kogu maailma tähelepanu.
Võtame või islami, et mõista teisest religioonist inimesi paremini, peame ennast kasvõi mingil määral viima kurssi kultuurikontekstiga.
Kas meie ühiskond sekulariseerub?
Mitte ainult meie ühiskond, vaid vana Euroopa ja Põhja-Ameerika. Aga see näib hakkavat ka tagasi pöörduma.
Kui võtta eesti elanikkond ja toetuda tavalistele uuringutele, siis ei kasva ju Eestis mitte ateistide arv. Kasvab võib-olla nende inimeste arv, kes ei seo ennast konkreetselt ühegi kirikuga, aga ateistide arv väheneb.
Selle küsitluse järgi on Eestis ateiste ja pigem ateistlikult meelestatud inimesi vähem, kokku 17%, samal ajal usub ainult jumalasse 20%.
Kes on see vahepealne seltskond? Me ei saa neid pidada sekulaarseteks, nad on valdavalt agnostikud või inimesed, kes tunnistavad siiski mingi kõrgema jõu olemasolu. Kui vaatame, kui tõsiselt suhtuvad inimesed astroloogiasse, kristallidesse, selgeltnägijatesse, siis see pole küll süvenev sekulaarsus, vaid süvenev sünkretism. Julgen väita, et Eesti elanike kaldumine sünkretismi, omaenda usu tegemise viisi, tuleneb meie inimeste puudulikest teadmistest religioonivaldkonnas.
Aga see ei tähenda, et inimesel ei ole usulisi vajadusi või usulisi küsimusi. Ja keegi peab neile küsimustele vastama. Kui kool neid vastuseid ei anna, siis inimene, jõudes ikka, kus tal on koolid lõpetatud, perega seotud küsimused enam-vähem lahendatud, hakkab oma eksistentsiga tegelema. Küsima, kes ma olen, miks ma siin olen. Tekivad tervisemured, teravnevad suhteküsimused. Kui tegemist on religioossete, transendentsete küsimustega, ütleb psühholoog, et see ei ole tema valdkond. Siis inimene läheb guugeldama või raamatupoodi, otsima esoteerikalettidelt vastuseid oma küsimustele – see ei ole sekulaarsus ega materialism. Ma ei anna neile hinnanguid, lihtsalt kirjeldan olukorda.
Ka kool, mis toetub enamasti sekulaarsele maailmakäsitlusele, ei ole selles õnnestunud, et inimestest saaks ateistid. Ega inimene tavaliselt ateistiks ei sünni ega kasva loomulikus keskkonnas. Ateistideks saavad enamasti inimesed, kes teadlikult ühel momendil otsustavad mitte olla usklikud. Võib-olla on see kasvatuse, hariduse ja maailmavaate küsimus. Ateism on pigem arenenud lääne ühiskonna või arenenud tsivilisatsiooni tulem. Loodusrahvaste hulgas me ateiste ei leia.
Jõgeva uus kirik on tekitanud huvitavaid arutelusid. Kuidas on, kas riik peaks ehitama väikesele kogudusele kirikut või pigem mitte?
Ma ei oska sellele nii täpselt hinnangut anda, sest pole Jõgeva kiriku ehitamisega selle algusest peale detailideni kursis. Minu jaoks tulid need teemad pigem lauale nüüd, kui tuli riigipoolne rahaeraldus.
Me elame demokraatlikus riigis, meil on esindusdemokraatia, mis tähendab, et on see vallavolikogu või riigikogu, sealne viis otsustada, mis on oluline või ei ole oluline, sõltub nendest inimestest, kes sinna valitakse.
Kui saab kokku suur grupp muusikahuvilisi, on päris loomulik, et nad hakkavad seisma muusika eest, olgu see siis muusikaharidus või muusika kui osa kultuurist. Kui saab suurem grupp spordihuvilisi oma hääled vallavolikogus kokku, hakkavad saama toetust spordikeskused ja kergliikusteed. Kas usuga seotud inimestel siis polekski õigust oma huvide eest seista? Kas riik peab seda tegema – kui vallavolikogu või riigikogu nii otsustab, siis peab – see ongi demokraatia.
Päris selge, et kõik eesti tööealised elanikud maksavad riigimaksu ja miks nüüd usklikud inimesed ei võiks eeldada riigilt oma maksude eest ka midagi oma erihuvide kohast tagasi saada?
Olen aru saanud, et sellest objektist on saamas midagi universaalsemat kui ainult kirik. Nii on see ka Sakus, Tallinnas Mustamäel ja Sauel. Kui vaatame restaureeritud kirikuid, siis need kõik on teatud hetkedel ka kontserdisaalid. Universaalsus ei ole kiriku puhul midagi uut.
Mõne ajaloolise kiriku hoone, siis kui ta ehitati, täitis kõigi nende teiste objektide ülesannet ja oli veel kindluskirik peale selle. Mõnedel vanadel kirikutel on isegi laoruumid võlvide peal. Tegemist oli kogukonnale ehitatud hoonega väga paljude vajaduste tarvis.
Samuti näeme seda uute kirikuhoonete puhul. Aga kriitikud keskenduvad ainult sellele konkreetsele usufunktsioonile. Siis tundub, nagu siingi, et neile 44 Jõgeva koguduse annetajaliikmele ehitatakse suur kirik. Ühel momendil on seal 44 inimest. Kui seal tuleb näiteks kontsert, on kohal palju rohkem Jõgeva inimesi – kas siis nende jaoks ei ehitatudki? Samuti võib võtta mõne kultuurikeskuse või spordikeskuse. Kuhu mahub korraga ära terve Jõgeva elanikkond? Ei mahu ju ühtegi neist, aga ehitati nad ju ikka kõigile.
Nii on võimalik tekitada asjatuid pingeid kogukonna sees.
Küsisin kunagi õiguskantslerilt Niguliste kiriku tagastamise vaidluse kohta, kas riigikogul on õigus otsustada, et makstakse EELK-le selline summa ja kas riigikogu võib seda teha või läheb see millegagi vastuollu. Riigikantsler ütles mulle, et meil on demokraatlik riik, riigikogu otsustab. Kui 51 häält on koos, on 51 häält koos. Nii võivad nad otsustada anda raha muuseumi, spordikeskuse või mille iganes ehitamiseks, kaasa arvatud kiriku. See ongi demokraatia.
Ja usuvabadus ei tähenda mitte seda, et riik on kohustatud ignoreerima kõiki usundeid, vaid seda, et Eesti riik on võtnud eriti suure vastutuse, riik püüab hoolida kõikidest kirikutest. Mis on siis võrdsus? Et peaks võrdselt hoolima kõigist? Siin hakkab mängima proportsionaalsus. Valla eelarvest jagatakse raha ka proportsioonidest lähtuvalt, väiksem kool saab vähem raha, suurem kool saab rohkem raha. Tõenäoliselt, loogika järgi. Samamoodi ei saa keegi eeldada, et Jõgeva vallavolikogu peaks eraldama raha kõikidele Eestis registreeritud usulistele ühendustele. Järelikult saab lähtuda sellest, millised Jõgeva valla territooriumil tegutsevad. See muudabki selle nii öelda võrdsuse proportsionaalselt põhjendatuks.
Kirik ja katuserahad?
See on eriti huvitav. Kui ühe valla või linna südames asub mitmesaja aasta vanune kirikuhoone, kultuuriväärtusena kaitse all, mängib raha andmisel justkui rolli omandisuhe. Kui selle katust parandavad ehitajad raha eest, mis eraldati kogudusele, et ta ehitajatele maksaks, siis see on justkui vale ja see raha on antud usuorganisatsiooni toetamiseks. Aga kui see oleks vallale kuuluv kirikuhoone ja need samad ehitajad parandaksid seda vallale või riigile kuuluva kiriku katust, oleks kõik õige. Tegelikult saavad raha ju ehitajad, mitte need usklikud seal sees ja katus pannakse peale mitte ainult usklikele, vaid riigi kaitse all olevale objektile, nagu pandaks ka siis, kui see kuuluks vallale või riigile. Rahaeraldis mingi arhitektuurimälestise kordategemiseks ei ole rahaeraldis sellele kogudusele, mis seal tegutseb, vaid riikliku kaitse all olevale objektile. Siin on nii palju nüansse.
Meil siin lähedal on neid vanu ja kaitse all olevaid kirikuid küll. Võib-olla oleks osaga sellest rahast saanud mõni neist kaitsealustest kirikutest katuse, mis vett peab või vahetada põranda, mis enam läbi ei vajuks?
Kas seal kirikus, kus põrand kipub läbi vajuma, on jumalateenistusete pidamine takistatud?
Küsimus on selles, kumb on ajakriitilisem, kas poolelioleva ehituse lõpuni valmistegemine või ühe pisut käestläinud, ajast puretud hoone korda tegemine, mida võib lükata ehk ühe, kahe kolme või viie aasta võrra edasi?
Olen käinud kõikide erakondade juhtide juures jutuga, et on vaja taastada pühakodade programm ja suunata sinna oluliselt rohkem vahendeid. Sest selles programmis pannakse prioriteetide järgi paika, milline kirik on rohkem avariiline ja milline vähem. Ja seda rahaandmist ei otsusta sel juhul poliitikud, vaid spetsialistid.
Sedaviisi ei anta meil raha kuigi palju, järgmisel aastal küll oluliselt rohkem, üle kolme ja poole miljoni. Katuserahadega on mõnikord nii, et need, kes seda saavad, loevad lehest, et saavad. Siis see tekitabki küsimusi.
Täna ma kiriku esindajana ütlen, et see katuserahade süsteem ei ole väga hea. Ma ei saa öelda, et saadikud ei oleks tohtinud niimoodi jagada. Kui see süsteem nii toimib, siis on samamoodi õigus saada kirikutel, spordiklubidel või kellel iganes.
Aga mulle meeldiks, ja oleks õiglasem, kui ajaloolist vara, mis on riigi kaitse all, hoitakse korras hoopis teiste printsiipide alusel, kui seda on katuseraha jagamine.
Sel on küll ka ajalooline mõõde. Ma pean sageli tegelema oma koguduste vaimulike ja ilmiktöötegijate rahustamisega, kui katus laseb läbi või on mõni muu mure. Olen sageli sunnitud ütlema, et lugege oma koguduste visitatsiooniprotokolle pärast Liivi sõda või Põhjasõda. Selgub, et nii nagu Tartu Jaani kirikki, oli ka mõni teine varemetes üle inimpõlve.
Praktika ütleb, et kui kahe inimpõlve jooksul kirikut ei taastata, siis ta tõenäoliselt jääbki varemetesse. Enamasti leiavad kõik katused ja seenetanud põrandad umbes kahe inimpõlve jooksul lahenduse.
Meie, kes me tahame lahendust vähem kui ühe inimpõlve jooksul ja lühemagi ajaga, oleme kärsitud. Aga Jumalal on aega. Saame tähistada koguduste 700-, 750- või 800-aastaseid tähtpäevi. Olgugi, et ajaloos on olnud aastakümneid, kus kirikud on olnud katuseta, kus võlvidel on kasvanud puud aga ühel hetkel on nad jälle üles ehitatud. Aja mõõde on Jumalal natukene teine kui meil. Ja selles vaates on poolelijäänud uusehitis asumis, kus selle järele on vajadus, oluliselt ajakriitilisem, kui ajaloolise hoone taastamine. Ajalooliste kirikute kordategemiseks peaks tulema raha riigieelarves hoopis teisest taskust. Nad ei saa olla ka konkureerivad.
Mille üle EELK peapiiskop rõõmustab?
Ma rõõmustan selle üle, et meil pole kunagi ajaloos nii palju vaimulikke ametis olnud kui praegu. Meil on ligi 230 vaimulikku. Meie koguduste arv on jõudnud pea samasse punkti, kus ta oli enne teist maailmasõda – 169 ametlikult tegutsevat kogudust, enne teist maailmasõda oli 170.
Ma rõõmustan selle üle, et keskustes ei saa me kurta tühjade kirikute üle pühapäeviti. Sellepärast ehitame uutesse kohtadesse kirikuid – Sakku, Sauele ja Mustamäele.
Selle üle rõõmustan, et seda, mida kirik teeb, on ka ühiskonnas märgata. Meil on suurepäraselt toimiv perekeskus, mis tegutseb Tartus, Haapsalus Tallinnas ja Jõhvis. Meil on luterlikud koolid, neid on juba neli – Tartus, Põlvas ja Tallinnas. On kogudused, kes tegelevad eakatega. Räpinas tegutseb juba üle 30 aasta vanadekodu. Meil on diakooniahaigla inimestele, kes on jõudnud eluõhtusse. On käivitunud uus hoolekande ja meditsiiniasutuste kaplanaat, mis on olnud justkui jumalik ettehoole, arvestades koroonaviirust. Hoolekandeasutustes tegutsevad vaimulikud. Ka neis kohtades, kus lähedased ei saa praegu minna hoolealuseid vaatama, on hingehoidlik teenimine ometi olemas.
Kirik teeb ühiskonnas päris palju sellist tööd, mis avalikkuse tähelepanu ei pälvi, sest see pole kuigi intrigeeriv. Meil on kogudustes üle 5000 vabatahtliku, vaimulikud, keda ma nimetasin, lastetöö tegijad, noortetöö tegijad, muusikatöö – tegutseb üle 100 muusikakollektiivi. Tegevus on päris suur ja aktiivne.
Ja tõenäoliselt ei ole ka ajaloolised kirikuhooned mitte kunagi ajaloos olnud tervikpildina nii hästi korras, kui nad täna on. Kogudused ise on viimase 30 aastaga oma sõpruskoguduste ja KOVide toel, Euroopa liidu vahendeid kaasates ja ka riigieelarve abil – ei ole ju riik jätnud midagi tegemata, lihtsalt vahendid on olnud napid – üles ehitanud ja restaureerinud kümneid ja kümneid pühakodasid. Koostöö muinsuskaitsega on suurepärane.
Kõige rohkem rõõmustan nende inimeste üle, kes kogudustes on aktiivsed. Ilma nendeta ei ole võimalik teenida kogukonda.
Milline on kristluse ja täpsemalt luterluse tähendus Eesti ühiskonnas praegu?
Luteri kiriku eripära on see, et me kanname endiselt seda teise maailmasõja eelset rahvakiriku vastutust. Kui teised kogudused, ka uuemad protestantlikud kirikud, on asunud tegutsema seal, kus on keskused ja nad ei lähe oma energiat raiskama sinna, kus ei ole inimesi – maapiirkondadesse, siis luteri kirik on jäänud igale poole kohale. Me pole sulgenud ühtegi kogudust. Ka seal, kus vallad on ühendatud, kus vallamajad kadunud, kus pole enam apteeki ega kauplusi ja pangad on ammu lahkunud, on kogudus ainuke, mis on alles.
Me ei teeni koguduse vaimulikena ju ainult neid inimesi, kes on koguduse liikmed. Kui ka Jõgeva puhul rõhutati 44 koguduseliiget, siis kunagi, kui midagi toimub, olgu kasvõi igapühapäevane jumalateenistus, ei küsi keegi liikmekaarti või midagi.
Tegelikult nähakse luteri kirikus niisugust üldvastutuse kandjat inimeste vaimulikul teel. Kui öeldakse, et meie pastor, ei pruugi ütleja olla üldse koguduse liige. Aga ta teab, kes on tema küla kirikuõpetaja. Inimene, kes ristiti lapsena mõnes Eesti kihelkonnakeskuses, ütleb selle kohta ikka kodukirik, kuigi ta pole seal aastaid käinud.
Koguduse liikmelisus – vahel jäetakse mulje, et ainult Eestis on kiriku liikmelisus kahanev – see on nii ka põhjamaades, Saksamaal. Ma ei tea Euroopas ühtegi kirikut, mis oleks kasvav. Tänapäeva inimene ei taha üldse kuuluda kuhugi. Kui ta läheb jõulude ajal kirikusse, ega siis keegi temalt oota, et ta koguduse liige oleks.
Luteri kirik ei ole nagu kinnine klubi, kuhu on sissepääs ainult omadele.
Jaa, õigeusklikke on Eestis rohkem kui luterlasi, aga õigeusklike kõrge arv on ikkagi seotud venekeelse elanikkonnaga ja ainult teatud Eesti piirkondades ja suurtes linnades. Need inimesed ei pruugi üldse olla ristitud, aga rahvaloendusel ütlevad nad enda kohta ortodoksid. Kultuurikristlastena nad seda ka on. Me ei tohi ära unustada, et nad elavad oma ajalooliselt kodumaalt eemal ja see võimendab seda veelgi. Ka Eestist eemal Kanadas, USAs, Austraalias ja Euroopas elanud eestlased on hoidnud oma luterlust seal hoolega alles, see on osa identiteedist. Nii on ka vene keelt kõneleva inimese jaoks ortodoksi kirik Eestis.
Kui inimese käest küsida, nagu see eelmisel rahvaloendusel oli sõnastatud, et milline usk oli talle südamelähedane, mõtles eestlane selle peale, et ta pole maksnud kirikumaksu misajast peale, ja ei kirjutanud, et on luterlane. Vene inimene loomulikult kirjutas, et õigeusklik, sest see on osa venelaseks olemisest, nagu katoliiklane olemine on osa poolakas või leedulane olemisest.
Statistiliselt me võiks öelda, et oleme õigeusklik maa. Õigeusklikud jagunevad siin aga kahte suurde gruppi: Moskva patriarhaadile alluv õigeusukirik ja eraldiseisev Eesti Apostellik Õigeusukirik, millele on sidemed Konstantinoopoli patriarhiga. Eraldi võttes on luteri kirik endiselt kõige suurem.
See aga pole kõige olulisem. Kõik kristlased kokku moodustavad rahvaloenduse andmete järgi umbes kolmandiku, seega oleme päris suur vähemus, kellega arvestada.
Mõju ühiskonnas näitab kasvõi kultuuriluterlus. Jõulurahu väljakuulutamine, mille au on olnud alati luteri kiriku piiskopil või peapiiskopil. Kõik, kes siia platsile kogunesid, ei ole tõenäoliselt luteri kiriku liikmed. See näitab, et meil on teatud kultuuriline luterlus, mida me küsitlustes ei väljenda.
Kuulates, mil viisil mõnel pool viimasel ajal räägitakse kristlusest ja kristlikest väärtustest, hoolimata sellest, et annan endale suurepäraselt aru, et teise inimese südamesse ju ei näe, on ometi tekkinud tunne, et keegi tahab Kristust kaaperdada?
Jaa, see mõte on paljude peas. See on ka põhjus, et alates sellest ajast, kui olen olnud peapiiskopi ametis 2015. aasta veebruarist, olen püüdnud avalikuses esindada luteri kirikut.
Sageli on saanud sellest ka teiste Eesti kristlase hääle kuuldavale toomine. Eriti pärast viimaseid riigikogu valimisi ja seda põhjusel, et ükski grupeering ei saa öelda, et nemad esindavad kristlust või nemad esindavad kiriku häält, olukorras, kus nad ei ole seda volitust kirikutelt endalt saanud. Selleks, et võidujooksus, milline erakond ütleb, et nemad on rohkem kristlased, öelda, et rahu-rahu, kristlaste eest kõnelevad kristlased ise, nende eestkõnelejad või kirikute juhid, või need, keda volitatakse seda tegema.
Et takistada seda kaaperdamist, peab kirik ise oma seisukohti avalikult väljendama. Inimene, lugedes üht või teist poliitilist seisukohta, saaks neid ise võrrelda kiriku enda väljaöelduga. Siis oleks juba tema enda otsus ja vastutus, mida ta peab rohkem kiriku sõnumiks ja mida poliitiliseks sõnumiks.
Eestis on kirikud kogu aeg teinud riigiga koostööd.
EKN on alati teinud koostööd presidendi, peaministri ja sise- või rahvastikuministriga, ükskõik, kes neil kohtadel on olnud. Vahe on võibolla selles, et tänases valitsuses on ministreid, ka peaminister ise, kes kristlasena on n-ö kapist välja tulnud, rohkem.
Aga ka varasematel aegadel on toetust kirikule olnud märkimisväärselt. Niguliste kiriku saaga, aastaid kestnud dialoog, lõppes koalitsiooni, kuhu kuulusid Isamaa, sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond, ajal. Samas kokkuleppele oli jõutud siis, kui peaminister oli Taavi Rõivas. Narva kiriku pankrotiküsimust aitas lahendada koalitsioon, mille eesotsas oli Reformierakond. Tartu Pauluse kiriku suure restaureerimise raha eraldamise otsus tehti siis kui peaminister oli Andrus Ansip.
Ei tohi ära unustada, et kogu Euroopa ja maailm on vahepeal muutunud. Oleme tulnud läbi rändekriisi, mille käigus võimendus oluliselt rahvusküsimus. Enne kui öelda tere tulemast teisest rahvusest või usust inimestele, peame ära defineerima, kes me ise oleme. See on olnud pikem protsess, mitte ainult kombinatsioon tänaste koalitsioonierakondade poolt. Meie jaoks on meie väike vaade kõige olulisem, aga sama loogika valitseb ka mujal.
Kirikud on püüdnud ennast konkreetsete erakodadega mitte siduda, aga samal ajal olla partnerluses ükskõik millise koalitsiooniga. Minu meelest me oleme suutnud seda, ja siin ma ei räägi mitte ainult luteri kirikust. EKN on aastakümneid partner kõigile koalitsioonidele. See on ka mõistetav, sest kõik kristlikud kirikud Eestis moodustavad ikkagi vähemuse ja et meie hääl üldse kosta oleks, peame kokku hoidma.
Rääkige enda pere jõulu-traditsioonist.
Meie pere jõulutraditsioonid keskenduvad loomulikult jõulukiriku ümber ja on olnud niimoodi minu vaimulikuametisse pühitsemisest saadik 1990. aastate alguses.
Kui ma olin maakoguduse õpetaja või ka Tallinna Toomkoguduse õpetaja, siis tähendas, et jõulupühi tuli pidada jõululaupäeval, jõulu esimesel pühal, jõulu teisel pühal ja kui sattus nii nagu sel aastal, et pühapäev on 27., tuli ka siis teenistust pidada.
Maakoguduses, kui sul ei ole abilisi, teed seda kõike üksi. Kui oled mitme maakoguduse õpetaja, siis teed seda kahes või kolmes koguduses.
Minu kõige töörikkam jõululaupäev mahutas seitse jumalateenistust kolmes geograafilises punktis. Alustasin vanadekodust, siis kirikud ja siis veel kaks teenistust oma kodukirikus Pärnu-Jaagupis. Kui pere lauda istus, läksin mina magama. Nüüd, praeguses ametis, ja ka siis, kui olin Tallinna piiskopliku Toomkoguduse õpetaja, on meil mitu vaimulikku ja saame koormust jagada. Praegu peapiiskopina tuleb jutlustada seal, kust tehakse teleülekanne. Tänavu Tallinna Jaani kirikus ja 1. jõulupühal olen tavaliselt Tallinna Toomkirikus.
Jõululaupäeval oleme olnud kas siis meie juures koos, minu ema ja vendade peredega ning järgmisel päeval abikaasa ema ja õe perega. Kuidas tänavu on, ei tea, sinna on veel aega. Loodetavasti väikeses pereringis, aga kindlasti ei käi sel aastal jõulude ajal külas.
Meil on olnud ka kaks või kolm korda jõule, kui oleme Eestist ära, seotud teenimistega Välis-Eesti kogudustes. Ühel korral Austraalias kolm või neli aastat tagasi. Jõululaupäeva pidasime Sydneys ja jõulu esimesel pühal läksime ujuma. Kahel korral olen jõulude ajal teeninud Ameerika kogudustes.
Viimastel aastatel oleme püüdnud aastavahetusel minna oma suvekoju Muhu saarele, linnast ära. Koroona sel aastal on soosinud seda omaette olemist veel enam.
ANDRA KIRNA
