Huvitav, et viina osta ja reklaamida ei tohi pärast kella 22 õhtul (muidu ei maga järgmiseks päevaks välja), aga päevauudiseid lasta ja lehti lugeda tohib millal tahes. Kuigi see lugemine viib uneraasu kiiremini kui pitsikene „valget“ või mõni kaasaegne laste multifilm.
Mis seal rääkidagi: USA-st tulevad uudised on tõesti ülemaailmselt õudsed ja kui igi-optimistlikud ameeriklased räägivad nii löödud olekuga, et see läbi telefonitoru siia kostab, siis on seal tõsi taga ja (ptüi-ptüi-ptüi) kogu maailmale midagi rasket tõusmas.
Aga kui ma vaatan Eesti riigi, tema majanduse ja eelarve-projekti peale, siis on mossitamiseks ja ähvarduseks ainult kaks seletust: esiteks – kellelegi läheb alati paremini ja see meile hinge ei mahu. Teiseks – kui teist inimest ehmatada, siis saab hirmus palju nalja.
Ärgem hakkame pimesi kobama läbi eelarvenumbrite rägastiku, fakt on see: selle aasta I kvartalis (kus tulemused nüüd kindlalt paigas on) tõusid palgad kaks korda kiiremini kui hinnad.
Kooli ja haridusega tegelemiseks kuluvast napist ajast krampsab suutäie ära veel alailmne Tartu ja Tallinna vaheline kondamine. Seega: kulutamise kohti on küll ja veel ning Eesti haridusteemadest tuleb varsti palju pikemalt juttu.
Lühidalt siis: kas vähe või palju, aga meie riik muutus odavamaks, kuid mitte „õhemaks“. Just selles see reservide mittekasutamise idee oligi: leida ja näidata, et samade ja väiksemate kulude juures saab ära tehtud seesama või isegi rohkem tööd ja paremini.
Oletame, et eelarves jääb miskit puudu… sellepärast, et me kulutame rohkem kui me hetkel teenime ja tohiks kulutada. Reservist võetud rahaga saaks augu kinni lappida ja suure hurraaga hõisata, kuidas just meie erakond tegi alu heaks. Kuid ülekulu jookseks ju edasi. Järgmised „valimised“ see ehk päästaks, aga edasi? Mis saaks Eestiga?
Kõige esimene ja lihtsam mõtte mis turgatab rahapuudusel ajukäärudesse nii riigil kui ka pangaröövlil on see: raha ära võtta. Esimene võtaks inimestelt. Kui John Dillingerilt küsiti, mis ta eluaeg tegeleb just pankade röövimisega, vastas see: ainult sellepärast, et seal on raha…
Niisiis: Reformierakonna 16 aastat tagasi algatatud ainuvõimalik majandusarendamise tee – maksude minimiseerimine ja alandamine jäi paika.
Täidetud on olulisim lubadus inimestele, kellele me olem kõige eest võlgu ja kes ise enam oma majanduslikku olukorda muuta ei saa: pensionärid. Neile me maksame 2,8 miljardit EEK rohkem, kui laekub sotsiaalmaksust. Seega võib ka nii öelda: kogu see eelarve koostamise lahing käis selle nimel, et välja maksta pensionid mitte vastavalt oletatavale langevale laekumisele, vaid täpipealt nii, nagu välja lubatud.
See eelarve Suurlahing selgitas välja meie eelarvetegemise ühe suure ja aegade jooksul üsna märkamatult kuhjunud vea. Paljud kulutused on meil raudselt seotud mingite teiste numbritega – see on olnud ametkondade poolt kaval nõks tagada endale raha ilma pingutamata mingi kindla % näol millestki, mis tuleb niikuinii. NATO on mõistagi püha asi, aga vaevalt saaks kaitseminister anduda nii jäägitult augu kaevamisele keset Tallinna, kui tal poleks muud teha kui eelarvedebatis pöidlaid keerutada – tema NATO-le lubatud protsent jookseb talle lauale nii ehk naa. Aga mujal see päris nii kinni siiski ei tohiks olla.
Suured eelarvekoostajate tõrjelahingud on alles ees. Keskerakonna fraktsiooni esimees lubas kohe: sisu me ei huvita aga palju öid saate te istuda küll.
Ärge muretsege: istumegi. Ka tuletõrjujad ja kiirabiarstid teevad 24 tunnilisi valveid ja mis meie nendest kehvemad oleme!
IGOR GRÄZIN, Riigikogu liige, Reformierakond
