Teoreetikud väidavad, et ühiskonnas on ettevõtlikke inimesi umbes viis protsenti. Ettevõtlikeks peetakse neid, kelle puhul võime loota, et nad alustavad ühel hetkel oma äriga ning lisaks enda ja oma pere toitmisele annavad tööd ka teistele. Need on inimesed, kes on nõus võtma riske ja mängu panema oma vara. Nad on oma ideid teostades valmis kõvasti pingutama ja tegema tööd ka öötundidest lisa võttes.
Seda kõike lootuses, et millalgi tulevikus teenitakse ka kasumit. Just tänu sellistele inimestele võib Eesti tulevikus edu saavutada.
Õpilasfirmas saab “kätt harjutada”
Mida saaksime teha, et need, kellel on eeldused ettevõtjaks saada, seda ka teeksid?
Meil on palju häid näiteid koolidest, kus õppekavas on majandustunnid, tegutsevad väga edukad õpilasfirmad ja noored saavad suuri riske võtmata “kätt harjutada”.
Minu arvates on senine töö ettevõtliku põlvkonna kasvatamisel olnud siiski stiihiline. Väga palju sõltub sellest, kas koolis on entusiast, kes viitsib noortega jännata. Väga mõistlik ja tulevikku vaatav oleks viia alates põhikoolist õppekavasse kohustusliku ainena sisse ettevõtlusõpe, mis annaks alusteadmised majandusest ja rahanduse toimimisest. Praktikumides ehk õpilasfirmades saaks juba omandatud teadmisi ja ideid reaalses elus katsetada, seejuures võtmata riske, mida pole edaspidi oma firmat asutades enam võimalik vältida.
Ettevõtluspisik levib
Taoline õpe suurendab kindlasti võimalust, et ettevõtluspisik levib ja paljudel tekib juba varajases nooruses soov luua tulevikus töökoht iseendale ja hiljem pakkuda tööd ja leiba ka teistele. Loodetavasti suureneb seeläbi ka nende noorte arv, kes ei tee karjääriplaane lootuses maanduda “magusale kohale” kusagil eelarvelises asutuses, vaid kes õpivad teadmises ja usus tulevikus ise midagi suurt ära teha, olla ise tööandja. Selleni jõudmiseks tulebki alustada kõige madalamalt, teha endale kõik otsast lõpuni selgeks. Just seetõttu peangi ettevõtlusõpet alates põhikoolist oluliseks.
Olen kindel, et seda huvitavalt lasteni viies ärkaks mõneski Gates või Zuckerberg. Külalisõpetajateks peaks leidma edukad ettevõtjad ehk praktikud ja külastada tuleks ka kohalikke firmasid. Selline side aitab ka elukutset valida, samuti sõlmida koostöösidemeid tulevasteks praktikakohtadeks.
Samal ajal ei tohiks õpet muuta koormavaks teoorialoenguks, sest see võib anda vastupidise tulemuse ja noored ära ehmatada. Kogu protsess peaks olema seotud loovuse ning tiimitööga, sest suhtlemine, koostöö ning värskete ideede genereerimine ja teostamine käivad ärimaailmaga vaieldamatult kaasas.
Väljastpoolt tulija vaatab värske pilguga
Olen kuus aastat juhtinud Eesti vanimat ettevõtet — Räpina paberivabrikut. Mul on hea meel, et kohaliku kooli õpetaja kutsus mind enam kui korra lastele rääkima, miks on mõttekas hakata ettevõtjaks ja millega peab seda teed valides arvestama. See oli mulle eneselegi tänuväärt kogemus ja loodan, et ehk tekkis nii mõnelgi kuulajal soov olla iseenda peremees.
Samuti võtsime oma ettevõttesse meeleldi praktikante ja lasime neil vabriku baasil uurimistöid teha. Eks sellega tuli meile natuke lisatööd juurde, aga tihtipeale saime ka otsest kasu, kui tuli eelarvamustest vaba noor inimene, vaatas värske pilguga ringi ning esitas küsimusi, et miks üks asi on nii või teisiti ja kas ei võiks teha hoopis kolmandal moel. Noored on loomingulised ja nupukad ning julgevad unistada. Neid tasub kuulda võtta.
Kõikidest ei saa ettevõtjaid
Kindlasti ei saa ega peagi saama ettevõtjaid kõigist. Miks peaksid siis need, kellest kasvavad tulevikus tublid palgatöölised, kohustuslikus korras sellistest tundidest osa saama?
Vastus on väga lihtne. Ka need, kellel pole eeldusi ettevõtjaks hakata, saavad tulevikus loodetavasti oma eluga paremini hakkama, kui koolis on vastavate teadmiste alusvundament laotud. Pere eelarve on ju meil kõigil vaja kokku panna. Tähtis on aru saada, et pikalt pole võimalik üle oma võimete elada. Peame suutma hoida tulud ja kulud tasakaalus ning ideaalis ka säästma ja kehvemateks päevadeks varusid koguma. Seda on tänapäeva tarbimisühiskonnas tarvis õppida ning harjutada juba varajasest noorusest alates. On vajalik mõista, kuidas majanduses asjad toimivad. Loodetavasti on siis ka palju vähem neid, kes usuvad ratsa rikkaks saamisse või reklaami, mis lubab, et „piiks-piiks, ja raha tuleb”. Sellised hommikust õhtuni hüüdvad reklaamid üritavad veenda, et kõik vaid nii lihtne ongi.
Kindlasti kasvatab taoline ettevõtlusõpe ühiskonnas rohkem arusaamist, et riigi rahakoti suurus ei sõltu poliitikute lahkusest ning just ettevõtlikud inimesed on need, kellel saab tulevikus tugineda edukas Eesti.
i
MEELIS MÄLBERG, riigikogu liige, Reformierakond
