Iga aastaga on raskem mõista ja õigustada Eesti jätkuvat ülirange eelarvetasakaalu järgimist.
Valitsused vahetuvad, peaministrid vahetuvad, rahandusministrid vahetuvad, Reformierakond on opositsioonis, majandustsükkel vaheldub, aga eelarve koostamisel on retoorika sama: struktuurne tasakaal, nominaalne tasakaal. Käib vaidlus selle üle, kes meie väga väikest defitsiiti korrektsemalt, õigemini konservatiivsemalt mõõdab, kas rahandusministeerium või Euroopa Komisjon.
Lisandub uusi avalikkusele arusaamatuid erialatermineid: mullu Eesti majanduse optimaalne kasvupotentsiaal, sel aastal siis positiivne SKP lõhe. On näha, et peaminister ja rahandusminister ei ole neid keerulisi vormeleid ise välja mõelnud, vaid ütlevad ajakirjanike ees nagu koolitükke üles.
Vaba raha on maailmas palju liikvel
Iseenesest on eelarve tasakaal hea ja õige põhimõte, mida järgida, nii riigi kui perekonna tasandil. Eesti on seda teinud 26 aastat. Kuni 2011. aastani meil ka polnud muud valikut, sest tasakaalus eelarve on valuutakomitee süsteemi keskne nõue. Kroon püsis, sest inimestel, kes seda kasutasid, oli usku, et nad saavad kroonid igal hetkel fikseeritud kursiga mõne teise kõva valuuta vastu vahetada, ning Eesti riik suudab seda, kuna ei kuluta rohkem, kui suudab väärtust luua.
Alates 2011. aastast on Eestis käibel euro. Mõned aastad enne seda toimus ülemaailmne rahanduskriis, mille tagajärjel suured maailma keskpangad, nende seas esirinnas Euroopa Keskpank, siiamaani iga jumala päev raha piltlikult öeldes juurde trükivad. Ka Eesti on Euroopa Keskpanga liikmena selles aktiivne osaline. Intressid on ülimadalad, osalt negatiivsed, mida pole kunagi varem nähtud. Lõpuks on nii USAs kui Euroopas hakanud majandus tohutu sõna otseses mõttes rahapakkumise tõttu ka kasvama.
See mõjutab täiesti otseselt ja vahetult Eesti majandust. Võib julgelt öelda, et vaba raha on palju. Varade hinnad tõusevad. Tööpuudus on pea olematu. Tööhõive on rekordiline. Eksport kasvab. Eesti Pank siiski ülekuumenemise märke ei näe, kuid nende poolt määratud optimaalse majanduskasvu potentsiaal olevat juba ületatud.
Kuuldavasti on Eesti Panga president Ardo Hansson üks neist Euroopa Keskpanga nõukogu liikmetest, kes on juba mõnda aega toetanud ekspansiivse rahapoliitika koomale tõmbamist. Kuuldavasti seepärast, et täpselt väljapool nõukogu keegi ei tea. Teada on keskpanga konsensus, mille järgi praegu majanduse ergutamine võlakirjaostude ja madalate intressidega jätkub. Turule tuleb veel miljardeid ja miljardeid eurosid.
Võlakoormus liigub nulli poole
Eestis ütleb siinne keskpank aga valitsusele, et kuna tekkinud on positiivne SKP lõhe ehk Eesti majandus kasvab oma arvatavast potentsiaalist kiiremini, siis tuleks kulutamisest, suurematest investeeringutest ja – hoidku jumal – laenamisest hoiduda. Täielik skisofreenia.
Värske rahandusministeeriumi kokkuvõtte järgi on Eesti võlakoormus veel väiksem kui aasta varem ja jätkab tänavu alanemist, jõudes alla seitsme protsendi SKPst. Sama trendi jätkudes on võlakoormus peagi sisuliselt null. Nii madalat võlataset pole Euroopas ühelgi teisel riigil.
Väga raske on seda kõike teades rahulikuks jääda, kui seesama rahandusministeerium ministri ja tippametnike tasemel räägib, et majanduse stimuleerimise vältimiseks tuleb 120 miljonit kokku hoida ning eelmisel aastal veel madalama majanduskasvu tingimustes „stimuleeris” valitsus Eesti majandust … 35 miljoni euroga. Jah, tervelt 35 miljoni euroga, mille kõrval Euroopa Keskpanga sajad miljardid ja negatiivsed intressid ei oma ilmselt mingit tähtsust.
Lihtsalt niisama jooksvate kulude katteks pole kindlasti mingit põhjust senistest põhimõtetest loobuda. Aga nagu me näeme, siis sarnaselt Reformierakonnaga uus valitsuse juhterakond Keskerakond seda ei kavanda. Sisuliselt pole nende kahe eelarvepoliitikates mingit erinevust.
See on nii hea kui ka halb. Hea, kui oletada, et salaja tahaks Keskerakonna valitsus laenu võtta ja kulutada selleks, et näiteks pensione ja toetusi tõsta. Hea, kui valitsuses tegelikult ühtegi tulevikku suunatud ideed ei ole. Halb, kuna olen kuulnud, et peaminister Jüri Ratas tahaks tegelikult Tallinna-Tartu ja võimalik, et veel mõne keskse maantee neljarealisena välja ehitada, aga ei julge.
Aga väga halb on, kui laenu võetakse siis, kui selleks tungiv vajadus tekib. Siis kaobki see jooksvateks kuludeks, lihtsamalt öeldes süüakse ära. Nagu ka reservid. Ja mitte mingit arenguhüpet või pikaajalist kasu me ei näe.
ANVAR SAMOST, kolumnist
