Meie suguvõsal on juba aastaid olnud traditsiooniks veeta jaanilaupäev Palamusel. Iga järgneva põlvkonnaga on juurde tulnud neid, kellele Palamuse tähendab midagi enamat kui kohta kaardil. Praeguseks on neid põlvkondi juba neli – pisemad neist vaid aastavanused. Sõbrad on loobunud isegi küsimast, mida me teeme jaanipäeval, sest vastus on teada: Palamusel oleme. Tihtipeale tulevad ka nemad kaasa, et näha, mis koht see on, mida me millegi muu vastu ei taha vahetada.
Kindlasti on meil vaja külastada surnuaeda, sest mitmed on meie seast juba lahkunud…. Traditsioonilised on jalutuskäigud Tootsi koolimaja juurde ja jõe äärde, vahel meenutatakse mõnda toredat kohta Lutsu loomingust, tögatakse sõbralikult üksteist. Ka vihm ei ole segajaks, sest siis on alati varuks meenutus Lennart Meri jaanitule süütamine Palamusel 1998. aastal, kui oli väga vihmane ilm. Kui kunagi hiljem president Meriga kohtusin, läks korra jutt ka nimetatud Palamuse jaanikule. President ütles meenutades, et ilm oli küll kehv, aga tuju oli hea.
Põhiliseks traditsiooni kujundajaks meie suguvõsale on olnud Palamuse valla aukodanik Vaike Lapp. Vaatasin just seda lugu kirjutades ühte 2008. aastal ajalehes Vooremaa ilmunud artiklit, kus on sees selline lõik: “Kõige rohkem on tal kahju sellest, et tervisehädade tõttu enam lastele ja lastelastele külla ei pääse. Peab ootama, millal nemad ise tema juurde tulevad. Olgu muul ajal kuidas on, aga jaanilaupäeval on nad alati kohal ning terve Vaike õu autosid täis. Käiakse surnuaiapühal ja pargis traditsioonilisel rammumeeste võistlusel, grillitakse, aga tehakse selle kõrvalt tavaliselt ära ka mõni suurem töö, mis majapidamises tegemist ootab.”
Tänavugi oli jaanilaupäev üsna vihmane, kuid see ei olnud ajend kirjutamiseks, vaid kahjuks pidime nägema sel aastal esimest korda ka Palamuse pahupoolt. Varahommikul, kui kõik valla üritused laululaval olid diskomeeste kohvrite kokkupakkimisega ühele poole saamas, algas laval ja selle ees kaklus. Mitte ühekordne lihtne tülinorimine ja teineteise togimine, vaid kaklus tänavapoiste kombel, kus tungiti üksikutele inimestele kallale ja peksti neid näiliselt ilma põhjuseta käte, jalgadega ja pudelitega. Nagu näha oli, piisas vaid põhjustest, et ta vaatas mind valesti või tegu on võõraga, kui juba mindi kambaga kellelegi kallale. Kui kaklus ühes kohas vaibus, algas see juba mõne hetke pärast teises kohas ja nii kordus see mitmeid kordi. Kedagi aga korda loomas ei olnud, ehkki loomastunud inimesi oli seal hulganisti. Isegi keegi kipsis käega noormees käis otsimas, kellele kallale minna või kellele keda kallale ässitada.
Ma ei tea, ehk nii ongi sealkandis kombeks pühi veeta; et noored on “Kevade” vaimust mõjutatud ja näevad piisava koguse alkoholitarbimise järel kuradikeste asemel sakste “kalkuni-tolkaneid”, kellele peabki virutama, kuid selline “näitemäng” jättis meile küll väga negatiivse mulje. Ehkki meiega midagi ei juhtunud, meenus vanasõna, et tilk tõrva rikub meepüti.
Loodan siiski, et edaspidi saame tulla Palamusele ikka hea tujuga ega pea lahkudes mõtlema, et tegu on uue peksupealinnaga Eesti kaardil. Palamuse on väärt vaid positiivset emotsiooni!
ANDRUS TAMM,
huumoriajakirja Pilkaja peatoimetaja
