Uue töölepinguseaduse eelnõu järgi on tööinimene kaup, keda saab osta ja müüa ning
Euroopa Liidu liikmesriikide rõhuv osa ei teosta tööpoliitikat võlaõiguse kaudu, sest tööleping ei saa olla nagu iga teine leping, kuna töövõtja ja tööandja pole majanduslikult võrdsed. Töö ei ole vorstijupp, mida osta ja müüa.
Jaanuaris avalikkuse eest salajas valminud töölepinguseaduse eelnõu oli šokeeriv ja tööinimesi solvav. Eelkõige sellepärast, et sellesse oli sisse kirjutatud suuline tööleping ja selle ühepoolne kirjaliku vormistuseta muutmise õigus, mille vaidlustamiseks anti töötajale aega ainult viis päeva. Hämmastas vaid viieteistpäevane koondamisest ette teatamine!
Töömeest seadus ei kaitse
Kui võrrelda uut kehtiva seadusega, vähenevad töötajate sotsiaalsed tagatised oluliselt. Vallandamiskaitse nõrgeneb, tööandja roll hüvitiste väljamaksmisel väheneb. Koondamisest ette teatamise tähtaeg lüheneb keskmiselt kuu võrra, alla aasta töötanutel aga endiselt kahelt kuult vaid 15 päeva peale. Ühe kuupalga võrra vähenevad ka koondamishüvitised. Ent olgu tegemist ühe, kahe või kolmekuuliste hüvitistega, langeb tööandja jaoks koondamishüvitise koormus sõltumata töötaja staažist praeguse nelja, kolme ja kahe kuu pealt vaid ühele kuule, mille tõttu suureneb oluliselt töötukassa koormus. Seega muudab uus seadus inimesest lahtisaamise tööandjale märksa odavamaks. Töösuhete lõpetamisega seotud kulutuste vähenemist, koondamishüvitiste vähenemist ja tööandja koormuse langemist nimetas sotsiaalministeerium tööandja saavutatud plussideks. Neid “plusse” on veelgi.
Nii muudetakse tööandjale ebaseaduslik vallandamine soodsamaks kui seadusandlik vallandamine, sest kohtuvaidluses ebaseadusliku vallandamise eest süüdi jäänud tööandja ei pea enam töötajat tööle tagasi ennistama, kompensatsiooniks üksnes kolme kuu keskmine palk. Piltlikult võib ennistamiskohustuse kadumist nimetada seaduserikkumise seadustamiseks. Vaid rase ja töötajate esindaja saab ise valida ennistamise, kus saamata jäänud palgast lahutatakse maha samal perioodil teisel töökohal teenitud töötasu. Täna kehtiva seaduse kohaselt oleks töötajal õigus tööle ennistamisele ja saamata jäänud palgale, kust midagi maha arvestada ei tohi. Või siis õigus saada kompensatsiooni.
Raseda ja töötajate esindaja puhul kaob vallandamise puhul ära tänane nõue see tööinspektsiooniga kooskõlastada. Nii et raseda vallandamine saab imelihtsaks.
Hollandis, kus töösuhted on vägagi liberaalsed, ei saa töötajat üldse ilma ilma tööinspektsiooni loata vallandada. Meil aga tööinspektsiooni roll, kellel praegu järelevalve ja juhendamise korras vaatlemise funktsioon sisuliselt nullitakse. Isegi töösisekorra eeskirju ei pea enam inspektsiooniga kooskõlastama. Ja selle kõigega on ametiühingud nõus?
Lisaks rasedatele töötajatele muutub imelihtsaks ka töötajate esindajast — ametiühingu esimehest või usaldusisikust —
Õhtune töö lisatasust ilma
Täiesti uudne on meie inimesele õhtuse tööaja lisatasu kaotamine. Uus seadus õhtutööd eraldi välja ei too. See tähendab, et palk väheneb kümneil tuhandeil töövõtjail, kes õhtuti kella 6-st 22–ni töötavad. Näiteks tööstus, meditsiin, kaubandus, transport, teatrid, televisioon, ajalehed. Ja veel! Kui praegu makstakse puhkepäevadel töötamise eest 50 protsenti suuremat palka, siis eelnõust seda enam välja ei loe.
Uue seadusega astub Eesti õige mitu sammu tagasi Euroopa tööõigusest. Näiteks Soomes, Rootsis, Norras, Saksamaal on koondamisest etteteatamise aeg 6-7 kuud. Taanis, mida meil tuuakse näiteks kui väikeste koondamishüvitistega maad, makstakse koondamisest edasi nelja aasta jooksul töötuskindlustushüvitist ja seda koguni 90 protsenti palgast. Hollandis ei saa töötajat ilma inspektsiooni nõusolekuta vallandada. Saksamaal ei saagi riigitöötajat
Meie uue seadusega suurenevad pisut töötuskindlustuse hüvitised koondamise puhul, kuid ebaõiglastena tundub protsendimäär, mille töövõtjad peavad oma taskust maksma. Kui töötajad maksavad praegu töötukassasse 0,6 ja tööandjad 0,3 protsenti maksemäärast, siis riskistsenaariumi korral tõuseks töötaja panus 1,6 protsendile, tööandjatel aga vaid 0,4 protsendile. Seadus lubab aga maksemäära suurendada koguni kuni 3 protsendini.
Riskistsenaarium läheks käiku, kui keskmise palga kasv jääb alla 3 protsendi ja töötute protsent kasvab üle 10. Aga just seda lähitulevik ennustab. Peale Eesti pole Euroopas ühtki teist riiki, kus töövõtja maksed ületaksid tööandja omi. Mõned näited: Hispaania: tööandja osa 6,2, töövõtja 1,6. Hollandi vastavalt 2,3 ja 0,9. Rootsis maksavad ainult tööandjad 5,42 protsenti. Albaanias oli tööandjate makse mõne aasta eest 6 protsenti, töötajate osa 0, Bulgaarias vastavalt 7, Poolas 3 protsenti.
Jälle on eestlased halvas mõttes esireas. Kaitstes vaid tööandjaid, süütame rohelise fooritule võõrtöölistele. Loomulikult püüame opositsiooniga Riigikogus sellele seadusele vastu hääletada, kuid neist häältest ei piisa. Valitsusliitu kuuluvad sotsiaaldemokraadid, kelle kohus oleks tööinimest kaitsta, hääletavad ju tema huvide vastu. Pole vist ka imestada, sest selle töötajavaenuliku seaduse esimene variant valmis tol ajal “mõõduka” Eiki Nestori sotsiaalministriks oleku ajal.
MARIKA TUUS,
Riigikogu liige, Keskerakond
