Olen alati olnud pisut nõutu, kui eakatega seoses eelkõige nende hooldamisest ja abistamisest räägitakse. Loomulikult tuleb eakate vajadusi arvestada, see on enesestmõistetav, kuid kohtun oma töös päris sageli vanemate inimestega, kes rõõmustavalt hästi endaga toime tulevad ja erilist abi ei oota. Isegi vastupidi, kõige rohkem olen kokku puutunud nende eakatega, kel on tahtmine ja võime ühiskonda rohkem panustada, kuid pakutavat ei osata vastu võtta.
Kui ma vaatan oma 77-aastast ema, siis ma ei jõua ära imestada tema energiat, kui ta linna lähedal maal elades jalgrattaga Kuressaares käib, et oma lugematutele toimetustele jõuda. Aga ta istub sama varmalt ka autorooli, et jõuda oma lastelaste juurde või tegelda mitmekülgse seltsieluga. Arvutit õppis ta kasutama kümme aastat tagasi, et elupõlise raamatupidajana siiski veel üks või teine tööots teha.
Meie tervis on nii palju paranenud ja eluiga pikenenud, et meil on õnneks järjest rohkem põhjust arutleda selle üle, kuidas eakad ühiskonnaelus ka pärast pensionile jäämist osaleksid. Vanavanematena oma rolli täitmine on suurepärane võimalus kogemusi ja elutarkust edasi anda, aga paljudes peredes saadakse vanavanemateks täies tööeas. See tähendab, et pensioniikka jõudnu lapselapsed on juba nii suured, et hoidmist ei vaja, kuid piisavalt hea tervis ja tööharjumus ei lase ka päris koduseks jääda.
Meie ühine eesmärk ei ole pensionäri tööle sundida, vaid võimaldada tal valida, kui aktiivselt ta oma töö- ja seltsielu elab. On väga ebaõiglane, kui rikkalike kogemustega ja elujõulisi inimesi sunnitakse vanusepiiri pärast töölt ja ühiskonnaelust taanduma. Me ei ole ka nii rikkad, et nii talitada. Täisväärtuslik ja väärikas vanaduspõlv on see, mida me kõik endale soovime, aga selle saavutamiseks peame suutma läbi viia teatud muutusi nii suhtumises kui praktikas.
Senisest rohkem peame olema valmis pakkuma osalist tööaega. Paljud pensioniikka jõudnud inimesed tahavad ka enda jaoks aega leida, kuid töötaksid hea meelega näiteks paar-kolm päeva nädalas.
Eakate ja noorte tööhõivet ei tohi aga vastandada, sest need vanuserühmad ei konkureeri enamasti samale tööle.
Vanemate inimeste elukogemus ja tööharjumus kaalub sageli üles noorte kiiruse ja õppimisvõime. Vanusele 55-70 suunatud tööturumeetmed erinevad samuti noortematele inimestele suunatutest. Paljud selles eas inimesed soovivad jätkuvalt eneseteostust, kuid vajavad selleks täiendõpet. See tähendab, et elukestva õppe programme peab olema piisavalt suunatud ka eakamatele.
Emal on mulle alati elutarkusi jagada, kuigi mul juba enda arvates vanust ja tarkust küllalt. Aga ma respekteerin alati tema arvamusi, sest inimene, kes on suutnud pakkuda oma lastele ja lastelastele turvalist perekonda, julgustavat eeskuju ja toetavat kodusoojust, on kahtlemata elutark ja teda tasub kuulata. Kogu ühiskond ainult võidaks sellest, kui me oskaksime põlvkondade vahel tugevamat sidet hoida.
i
JÜRI PIHL, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees
