On päris kindel, et suurem osa meie pensionäridest on juba enne 1. aprilli oma seekordse pensionitõusu numbri väljauurinud või väljaarvutanud. Olen isegi mitmel kenal proual aidanud rehkendada, millise pensionisummaga ta aprillist alates arvestada võib. Erilist üllatust seega pole – pärast seda, kui valitsus kinnitas märtsi alul uue pensioniindeksi on laiemalt teada, et 2017. aastal ületab keskmine vanaduspension 400 euro piiri. Eesti keskmine pension on jõudnud 416 euroni, mida saavad siis 44aastase tööstaažiga inimesed.
Riikliku pensioni 5,1 protsendiline kasv võib tunduda pisike, aga ometi on ta järjekindel liikumine eakamate inimeste elujärje parandamise suunas. Keskmise vanaduspensionäri rahakotti jõuab täiendavalt 17,4 eurot ja pensionäridest abielupaar saab igakuiselt pere eelarvesse juurde 35 eurot. Sellesse saab suhtuda mitmeti.
On minugi kõrvu kostnud nurinat pensionilisa väiksuse üle, mis osaliselt on õigustatud. Jah, võrdluses Soome või Rootsi eakaaslastega on enamik meie pensionäridest vaeslapsed. Samas on Eestis makstavad pensionid märksa suuremad Läti ja Leedu omadest. Rääkimata mitmest teisest riigist, meie saatusekaaslasetest.
Tahan siinkohal kinnitada, et sarnaselt viimaste aastatega toimub ka tänavune pensionitõus maksimaalses riigile jõukohases mahus. Valitsuse kohus on tagada, et pensionid kasvaksid ka edaspidi ja seda olukorras, kus eakate inimeste osakaal ühiskonnas aina kasvab. Üle ja ümber ei saa sellest, et pensionide vundamendiks on majanduskasv ja tööhõive. Mida suuremad on palgad ja mida jõukam on ühiskond tervikuna, seda parem vanematele inimestele.
Olgu öeldud, et aprillikuine pensionide indekseerimine läheb riigikassale tänavu maksma 65,5 miljonit eurot. Kokku toob see rahalisa enam kui 417000 inimesele, vanaduspensionäride kõrval ka töövõimetus- ja toitjakaotuspensionäridele.
Kindlasti valmistab inimestele heameelt see, et jätkuvalt kehtib põhimõte, et keskmine pension on tulumaksuvaba. Maksupoliitilist pööret on aga oodata tuleval aastal, mil maksuvaba tulu kerkib 500 euroni. See tähendab, et ka kõigilt pensionitelt, mis on väiksemad kui 500 eurot, ei pea siis enam maksu tasuma. Ja mõistagi on see samm päris tõhusaks abiks palgasaajatele, eriti neile, kes teenivad miinimumpalka või sellest mõnevõrra kõrgemat töötasu. Võrdluseks olgu öeldud, et sel aastal kehtib Eestis 470 euro suurune alampalk ja 180 euro suurune tulumaksuvaba miinimum.
Positiivse poole peale võib lugeda ka selle, et riik toetab alates 2017. aastast esmakordselt üksi elavaid pensionäre. Tänavu on uue toetuse suuruseks 115 eurot ja seda makstakse kord aastas, täpsemalt oktoobris neile üksi elavatele eakatele, kelle vanaduspension jääb alla 470 euro. Tingimuseks on, et inimene peab rahvastikuregistri andmetel olema üksi elanud vähemalt 1. aprillist kuni 30. septembrini. Toetust ei tule eraldi taotleda, sotsiaalkindlustusamet maksab selle oma andmetele tuginedes välja. Pole ju kellelegi uudis, et ühe pensioniga on palju raskem toime tulla ja et pahatihti kimbutab peost suhu elamine just üksi jäänud eakaid. Eriti veel siis, kui lähedasi pole või on perekondlikud sidemed katkenud. Riigi täiendav abi peaks nende kitsikust leevendama.
Usun, et kaudselt mõjutavad vanemaealiste elu ka mitmed teised valitsuskoalitsiooni poolt ellu kutsutud algatused. Teatavasti on pensionärid stabiilse sissetulekuga, mistõttu aitavad nad sageli hoopis oma lapsi ja lapselapsi. Nende raha toel on nii mõneski peres rasked ajad üle elatud ja lastele riided selga ostetud. Lastetoetuste pidev tõus ja eriti juulist ellu astuv 300 euro suurune lasterikka pere toetus on kahtlemata olulised asjad, mis teevad rõõmu ka vanaemadele ja vanaisadele. Ja toovad paljudele ka kergendust, eriti kodudes, kus elab koos mitu põlvkonda.
HELMEN KÜTT, riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees, SDE
