Rakvere teatri komöödia „Kuni ta suri“ toob peaosas külalisena lavale Eesti draamateatri näitleja Maria Klenskaja. Teenekas näitleja andis sel puhul väikese intervjuu, kus ta avaldab mõtteid väljasõitudest ja publiku vastuvõtust.
Seoses eriolukorra kehtestamisega Jõgeva kultuurikeskuses 18. märtsile planeeritud etendust ei toimu.
Millega paelus teid näidend „Kuni ta suri“? Milline materjal see on ja keda te mängite?
See on jõulumuinasjutt vanast printsist ja vanast Tuhkatriinust – liigutav näitemäng, kus pole vägivalda ega labast kõnepruuki. Mina mängin lavastuses peategelase Tatjana (Ülle Lichtfeldt) ema Sofja Ivanovnat.
Olete töötanud kogu elu Eesti draamateatris. Mida annab teile võimalus puutuda kokku kolleegidega teistest teatritest?
Sellele on väga lihtne vastata – see teeb mind rikkamaks, sest mul on palju, mida õppida. See on võimalus igasugusteks vahetuseks, sest ise muutud kogu aeg. Ma ei unusta kunagi seda, et ma olen külaline ja see meeldib mulle väga. Külalistesse suhtutakse paratamatult teistmoodi. Meie ajastu märk on üleüldine hoolimise puudumine ja ilmselt seetõttu on ka igatsus suurem.
Nüüd Rakvere teatri lavastuses mängides on teil võimalus sõita etendusi andes üle Eesti ringi. Millised on muljed väljasõitudelt, kultuurimajadest üle Eesti? Kui palju publik ja vastuvõtt erinevad?
Me ei ole lavastusega „Kuni ta suri“ veel väga palju ringi sõitnud, aga 60ndatel, 70ndatel ja 80ndatel käisime noorsooteatri ja draamateatriga palju ringi, isegi saartel ja Lõuna-Eestis. Saan võrrelda selle ajaga.
Pean ütlema, et Eesti on lõpmata kaunis maa, ma lihtsalt soovitaks igale inimesele käia Eestis ringi, et saada aru, et Tallinn ei ole Eestimaa. Eestimaa on kusagil mujal. Kõige suurem looming on see, kui kauneid asju tehakse hoolimise ja fantaasiaga. Sel suvel oli mul võimalus käia Lõuna-Eestis filmivõtetel ja ma räägin kõigile, kuidas nägin haigrut. Kui sa näed päriselus midagi sellist, mida oled seni näinud televiisorist või raamatust, on see vapustav.
Eestimaa publikul ja Tallinna publikul on suur vahe. Ma ütleks isegi, et pealinna publik on ära hellitatud. Vahel võib jääda mulje, et esietendustel käiakse prestiiži pärast. Aga väljaspool Tallinna ma isegi ei tea, kes rohkem annab ja kes rohkem saab – publik või näitlejad – sest vastuvõtt on lihtsalt fantastiline. Kui olen saartel käinud, siis kogu aeg küsitakse, miks te rohkem ei käi. Inimestel on nälg ja igatsus teatri järele.
Mis teid pärast aastakümneid teatris ja laval kõige juures ikka võlub?
Üllatus ja ootamatus. Viimastel aastatel on tulnud nii palju huvitavaid noori ja jälgin kõike, mida nad teevad, suure huviga. See on üllatus ja ootamatus ning oskus leida uusi teid, mitte käia teiste radadel.
TRIINU SIKK
