Doris on viieaastane rotveileri tõugu koer, kes kutsikana sai ostetud Tallinna lähistelt väikelinnast. Otsus peres langetati hääletuse põhjal, kusjuures täieõigusliku hääle andsid kaks alles kooli läinud last. Loomulikult olid nad koera võtmise poolt ja peremees kinnitas, et koer saab olema üleni tema vastutusel ja hoolitsusel, kellelgi lisakoormist ei teki. Välja kukkus muidugi teisiti. Ei maksa meelde tuletada kõiki esemeid, mis ta kutsikana kasutuskõlbmatuks näris. Mingil ajal hakkas Doris peremehega koos tööl käima. Tööst vabal ajal kipub ta Tallinna suurmaja korteris kõigile ette jääma, sest on väga uudishimulik, tema peab olema toimingute keskpunktis. Vahel valib ta lesimiseks niisuguse koha, kus kogemata otsa komistad. Lapsed, kes nüüd on mitu head aastat vanemaks saanud, ei suuda puhtfüüsiliselt temaga ikka veel jalutamas käia.
Algul lubati ka koertekoolis käia, koer targaks harida, aga selleks ei jäänud aega. Nüüd käib suhtlemine kas siis kehakeeles või intonatsioone tõlgendades. Kui mõni päev või isegi nädal tuleb peremehel kaitseväes olla, siis olen mina kohale sõitnud koera esmavajaduste rahuldamiseks.
Õue kipub Doris oma kogu noore olemuse jõuga. Kui maja uks sulgub, tirib ta nii tugevasti mindki uude värskete lõhnade maailma, et selleks vastujõu andmiseks pean kogu oma rammunatukese kokku võtma, et ta rihma küljest lahti ei tiriks. Teistesse koertesse suhtub ta erinevalt. Näiteks viimati kohtasime üht temast pisut väiksema kasvuga musta koera, kelle poole ta ülimalt vihaselt haukus ja tohutu pingega plaanis ka kokkupuudet saavutada. Jälle treening minule. Teised koerajalutajad muidugi lähevad varmalt tee vastaspoolele, kui mind selle gigandiga tulemas näevad. Kõik koerad teda ei eruta, mõnele ei pühenda ta pilkugi. Eriline sümpaatia kuulub tal ühele valgele samojeedikoerale, keda meil on enamasti õnnestunud ühel esimese korruse aknal lesimas näha. Päriselt oleme ka paar korda trehvanud, siis tahab meie leedist koer temale läheneda väljapeetud tugevusega rihma pingutades, mitte liiga tormakalt…
Minu õnneks on meie maja läheduses üks asutus, mida ümbritseb korralik võrkaed, ja sinna sisenedes julgen tal korraks rihma kaelast võtta. Arvan, et nii suur peni peaks ikka veidigi joosta saama ‒ ei tule kõne allagi, et ma tänaval, kus inimesed käivad, seda teha julgen. Seadused muidugi keelavad seda ka. Aga asutus, mida ma avalikustada ei taha, on avatud kella 9-17. See sobib hästi, sest enne ja pärast tööd seal liikumist peaaegu pole. Muidugi ei tohiks sealgi koera lahti lasta, aga ekstra keelavat silti pole ‒ kus Doriski siis saaks paar tiiru teha? Õnneks keegi teine niisugust pattu ei tee ja nii saame kasutada privaatsust selles mõttes, et teiste koertega ei kohtu. Hea, et ennast rihmatada laseb ta päris taltsalt, kuigi vahel ei tee kutsumisest välja, teeskleb, et ei kuule. See on muidugi minu tõlgendus.
Meie Doris tahab muidugi palju tähelepanu nagu iga teinegi koer, aga kui ta siis alandliku altkulmu pilguga sulle äkiliselt käppa annab ja seejuures küünistega valusalt kraabib, siis see sümpaatia-avaldus ehmatab, on liiga jõuline. Kui varba peale astub, on ka täitsa valus. Paistab, et küüned on lõikamata. On meeles pilt, kuidas peremees suvel lõikas tal tangidega küüsi, abiline oli sardellikotiga kõrval…
Haljasalal on üks pleekinud apelsinikarva lehis ja teisi põlispuid. Hiljuti saeti seal maha arooniapõõsaid, mis sügiseti olid teede kohal lookas. Inimesed neid marju vist ei korjanud. Aga nende arooniamarjadega käisid “sõdaˮ pidamas ümbruse koolilapsed, neid loobiti ka vastu hoone seina. Lillad lärakad jäid kauaks, vast sellepärast võetaksegi maha?
Paksus lehevaibas on praegusel ajal tore sahistada ja koeral huvitav nina sügavale lehtede alla pista. Tihti leiab Doris midagi niisugust, mis vajab kraapimist, soovides nagu arheoloog avastada alumiste kihtide huviväärsusi. Vahel ka midagi nätsutada, millise tegevuse mõistlikkuses kahtlen. Hea, et sellel haljasalal ei leidu värskeid kalarappeid, nagu meil kodus naabri krundil ükskord juhtus. Siis pidas Doris ilmvajalikuks selles olluses püherdada. On kirjutatud, et koertega peres saavad lapsed parema immuunsuse omandada ‒ vast see siis on veel üks boonus koerapidajatele? Lisaks sellele nõuab koer ka sportimist. Mõni pidada, jah, isegi paar tundi päevas koera jooksutama ‒ see on ju küll päris korralik liikumisannus!
Kõige rohkem armastab suurt kasvu Doris imeväikesi koerakesi, keda luban ainult kaugelt seirata. Siis jääb ta ühele paigale üksisilmi seda iludust jälgima, ainult saba teeb aeglasi sõpruse liigutusi ‒ küll tahaks lähemalt tutvuda. Et meie koer kuri kiskja ei ole, tõestas juhtum varesega. Kui olin koera lahti lasknud, laperdas tema ees üks vigane vares, püüdis madalale puuoksale hüpata, aga libises sellelt maha, jäi mööda maad edasi loopama. Keelasin muidugi, aga Doris oli ise rohkemgi ehmunud ning eemaldus kiiresti säärasest abitust sulelisest, liiati teised varesed puu otsas tegid suurt solidaarsushädakisa…
EHA NÕMM
