Jõgeva haigla juhataja Peep Põdderiga kohtusime möödunud aasta lõpul. Nii seepärast, et ta juhatab just 75-aastaseks saanud Jõgeva haiglat kui ka seepärast, et tema põnevas elukäigus on omajagu veel avaldamata seiku. „Parem endast ikka ise rääkida, kui pärast lugeda, mis teised sinu kohta on kirjutanud,” põhjendas Põdder nõustumist persoonilooga.
Olete Tallinna poiss?
Linnapoiss jah, 1964. aastakäik. Isa pärit Võrumaalt, ema juured ka Võru kandis. Isa läks õppima meremeheks 1956. aastal, Antsla tagant. Kolhoosielu ei olnud vist kõige kutsuvam. Kui ta merekooli lõpetas, oli kaugesõidus, aga siis hakati pabereid vaatama – sugulased maailmas laiali ja üks vabariigiaegne kindral ka esivanemate hulgas. Pandi see välisviisa ruttu kinni.
Edaspidi sõitis praamil Hiiumaa vahet. Kui ma Hiiumaale lähen, pole ma praegugi mitte doktor Põdder, vaid kapten Põdderi poeg.
Ema lõpetas kultuurhariduskooli ja tema esimene töökoht oli Jõgeva kultuurimajas koorijuhina. Siis oli tema perekonnanimi veel Maasikas. Mul on ema jutust meelde jäänud, kuidas ta Jõgeval jõulusid pidas. Tallinnast tulnud inimene, ega seal ka keegi muidugi ei
lubanud, aga peeti ju ikka. Tema siis tõi Jõgevalgi oma toakesse pisikese kuusepuu ja pani küünlad ka külge. Järgmisel päeval oli kutsutud parteikomiteesse aru andma, et miks ta kodanlikke pühi peab. Oli solvunud, et tema peale käidi kaebamas.
Jõgevamaal elab mul pool suguvõsa. Põltsamaal Paala poe ees oli leheputka ja mu tädi Eha müüs seal ajalehti. Ta oli legendaarne lehetädi, tema käest sai uudiseid tunduvalt rohkem kui lehes kirjas oli.
Lapsepõlv ja kooliaastad möödusid ikka Tallinnas?
Lapsepõlv Tallinnas, suved maal sugulaste juures, hiljem isa juures praami peal. Maal oli ju rasket tööd palju ja inimesed hõivatud. Mu vanaonu oli sõjas käinud, invaliid. Tal oli aega lapsele heinaniitmist, rõugu tegemist, vikati luiskamist ja pinnimist õpetada.
Lapsi ei sunnitud tööd tegema, me ikka möllasime ka. Aga põnev ja tore oli midagi teha. Näiteks koos isa ja vanaisaga niitmas käia. Loomad olid, olen isegi korra siga veristanud. Veisloomad olid ka ja lüpstagi oskan. Nelja nisa korraga mitte, lehm ei pidanud nagu heaks, kahe nisa kaupa küll.
Samuti oli laeva peal mehi, kes viitsisid õpetada igasugu töid tegema. Elektrivärgid jätan tavaliselt elektriku teha, aga ülejäänud eluliselt vajalike asjadega saan ikka ise hakkama.
Meenutage oma kooliaega.
Käisin Tallinnas Johannes Lauristini nimelises 16. keskkoolis, mille lõpetasin kuldmedaliga. Mul sellest medalist eriti midagi ei olnud. Olin veidi pahane, sest need, kes kuldmedali said, pidid tegema kõik kuus eksamit, teised võisid kahega piirduda. Aga koolile oli hirmsasti medalit vaja ja õpetajad rääkisid mu ära. Kool oli Lasnamäe alguses Majaka tänaval. Mina elasin vanal Lasnamäel Asunduse tänava alguses, vana loomaaia juures. Seal olen palju aega veetnud, see oli üks lemmikkohti, kus armastasin käia.
Koolis olid meil ajaloo- ja kaubandusklass. Mina lõpetasin ajaloo eriklassi. Tänu õpetaja Robert Nermanile, kes õpetas Tallinna ajalugu, tunnen päris hästi Tallinna vanemaid linnajagusid. Käisime palju Kassisabas, Kalamajas ja eelmise sajandi 1920. aastatel ehitatud rajoonides tüüpilisi Tallinna üürimaju vaatamas.
Matemaatika mind eriti ei köitnud, kuid olümpiaadidel käisin siiski. Aga bioloogia, keemia ja ajalugu meeldisid. Mälumängugi sai tehtud.
Suviti sai käidud arheoloogilistel väljakaevamistel ja üks aasta isegi õpilasmaleva komissariks oldud. Kui ma tagantjärgi mõtlen, siis see võttis ikka täiesti läbi. Me (komandörid – A.K.) tegime graafiku, kes millal ärkvel on, et malevlased järelevalveta ei jääks. Kui olid aga malevapulmad, siis enam ei jaksanud. Ja keegi värvis Olustvere pargis 10 meetrit asfalti roheliseks!
Aga tegelikult oli ju vahva aeg. Ikka kohtun vahel nii ühe kui teise toonase kaaslasega.
Kuidas sai ajaloohuvilisest koolinoorest arstitudeng?
1982 läksin ülikooli. Et ma arstiks hakkasin õppima, oli lihtsalt puhas juhus. Tallinnast sõitsin välja kindla veendumusega, et lähen õppima majandusküberneetikat. Jõudsin Tartu bussijaama, mõtlesin, et kaua mul ikka läheb, võtsin tagasisõidupileti ka ära.
Jõudsin ülikooli peahoonesse. Selle lauakese juures, kus majandusküberneetikasse dokumente vastu võeti, oli parasjagu vaheaeg, proua oli vist sööma läinud. Passisin seal ja vaatasin kella. Varsti hakkas buss ära minema. Otsustasin, et sinna, kus järjekorda ei ole, ma need paberid annan. Ja see oli arstiteaduskonna ravi eriala. Sain veel jooksuga viimasel minutil bussile. Nii et kodus oli üllatus suur.
Kuna olin kuldmedaliga kooli lõpetanud, sain ühe eksamiga sisse. See oli keemia, aga keemiat ma teadsin, see mulle kooliajal istus.
Kas anatoomia esimesel kursusel ära ei ehmatanud?
Tead, eks ta ehmatas küll. Kogu aeg sai mõeldud, et kui see aine läbi saab, läheb kergemaks – siis tuli järgmine ja see oli veel hullem! Vend õppis TPI-s puidutehnoloogiks. Oli hea võrrelda, temal oli eksamiks väike kaustik läbi lugeda. Võib-olla oli seal valemeid ka, aga mul oli vaja kolm suurt anatoomiaatlase köidet pähe õppida.
Ülikooli lõpetasin ka cum laude, ei olnud väga hull.
Mis pärast ülikooli sai?
Pärast kuut aastat õpinguid tuli internatuur sisearsti erialal Pelgulinna haiglas. Mind pandi kohe valvama. Hakkasin tegema valvekoduvisiite Kopli liinidel.
Asi oli väga proosaline. Kui ülikooli läksin, andis isa mulle iga kuu 150 rubla, sain 50 rubla stipendiumi ka. Mu kuusissetulek oli kooli ajal 200 rubla, mis oli siis väga suur raha. Kui läksin internatuuri arstiks, sain tänu oma punasele diplomile 10 rubla rohkem kui teised alustajad – 120 rubla, aga kaotasin sissetulekus sellegipoolest kõvasti. See oli vaja kuidagi tagasi teha ja võtsin endale Kopli liinidel kõvasti valveid.
Need olid legendaarsed kohad. Nõukogude ohvitseride kasarmus Paljassaarel olid mehed õhtul naiste pärast kaklema ja üksteisele noaga kõri kallale läinud. Järgmisel õhtul jõudsin mina kohale. Mees oli näost kahvatu, naised ümberringi. Lõin siis käsi kokku, et miks te kiirabi ei kutsunud? Naised vaatasid väga jahmunult mulle otsa: „а ранше мы в таких случаях всегда районного! (varem kutsusime sellistel juhtudel alati rajooniarsti)”.
Üks 90-aastane vanaproua kutsus endale kogu aeg arsti. Ega tal suurt midagi viga olnud, lihtsalt rääkida tahtis kellegagi. Leppisime kokku, et ta enam iga päev ei kutsu, aga igal esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel astun viimasel visiidil tema juurest läbi, joome teed, sööme tema tehtud pannkooke ja moosi ning arutame ilmauudiseid.
Mäletan õpilasmalevast väga saledat Peep Põdderit. Kas need pannkoogid saidki figuurile hukatuslikuks?
Ei olnud. Kui abiellusin, võtsin küll hea sööma peal päris palju juurde. Aga kriitiline oli üks aeg peres, kui meil sündis poeg, väike Peep. Tal oli kaasasündinud südamerike, päris tõsine. See oli hästi närviline aeg. Dr Toomas Aro, kardiokirurg, lõikas teda ja asjad said korda. Abikaasa oli lapsega Tartus haiglas, mina sõitsin Tartu ja Tallinna vahet. Tee peal autos siis nosisin. Kaalusin vahepeal 135 kilo, saapapaelu ei saanud enam hästi siduda ja kaal hakkas elu segama. Siis võtsin umbes 45 kilo alla. Kui kõvast kaalujälgimisest sai loobutud, tuli uuesti paarkümmend kilo juurde, kaal jäi enam-vähem 110 peale pidama.
Nüüd olen aktiivse eluga jälle veidi alla võtnud. Nii 100 kilo. Aga süüa mulle meeldib. Ja nagu pastoritegi puhul öeldakse, et tehke minu sõnade, mitte minu tegude järgi. Loomulikult, kui tervise peale hakkab, siis peab kaalu jälgima. Noorena olen trenni ka teinud, maadlust ja väikesest sportpüssist lasknud.
Praegu on kõige hullem söömine haiglas valves olles. Tihti on ootamise aega ja siis kisub sööma. Ei tee ju sooja sööki ka, võtad, mis poest toodud.
Poes küll vaatan, et liiga palju süsivesikuid ei oleks. Magusasõber ma ka pole, armastan liha. „Parim kala on ikka vorst.“ Vahel teen hea meelega süüa, naine ütleb, et see on pool katastroofi ja pärast tuleb hulk aega kööki koristada – minu mikseri alt lendab midagi kindlasti ka lakke. Aga ära nad söövad, mis valmis olen teinud, kiidavad ka. Ma pole muidugi igapäevane söögitegija.
Rääkige oma igapäevasest tööelust.
Pelgulinna haiglale järgnes Nõmme haigla, kus olin natuke aega arst, seejärel sain haigla juhiks. Hiljem kuulus sinna Mai tänava haigla ja Nõmme lastehaigla ka. See kestis 2001. aastani. Sellele järgnes kolm aastat Lääne-Tallinna keskhaigla juhtimist.
Ja siis juba Jõgeva haigla.
Teid kutsus siia tollane maavanem Aivar Kokk?
Kui ta mulle presidendi vastuvõtult helistas, oli ta juba jõudnud välja uurida, kes mu siinsed sugulased on ja kutsus mu vähemalt vaatama.
Miks te pakkumise vastu võtsite?
Ma ei teagi, haigla oli siis väga kehvas seisus. Natuke oli hasarti ka. Aivar oli parajalt nöökiv ka, et sa hea saneerija, aga ei tea, kas sinagi hakkama saad. Alguses lubasin ühe aasta olla.
Olen alati saanud mõne haigla juhiks, kui see mingis kriisis on olnud. Enne mind oli siin haigla juht pool aastat Agris Koppel ja veel varem Meelis Pauklin.
Alguses olid väga rasked ajad. Siis tulid uued tohtrid, käive hakkas kasvama.
Kuidas Te seda tegite?
Tasakesi, algul said mõned uued arstid leitud, siis haigekassast jälle lepingut kaubeldud ja tõestatud, kui vajalik see on. Pealehakkamist oli ka. Võin vahel üsna pealetükkiv olla.
Vahepeale pean ütlema, et inimene, keda ma kõige rohkem austan, on Ivi Eenmaa. See, kuidas ta ehitas rahvusraamatukogu – otsekui endale eluajal mälestusmärgi. Ta oli kunagi ka Lääne-Tallinna keskhaigla nõukogu esinaine ja meil oli väga hea koostöö. Eks ma ise püüan ka sedamoodi, et kui uksest välja visatakse, ronin aknast tagasi. Ja hakkan oma jauramisega otsast peale.
Eks ma käisin paljude juures. Sotsiaalminister oli Jaak Aab, kui saime esimesed kaks miljonit krooni, et teha hooldusosakonnale üks väike uus tiib. Olen püüdnud poliitikuid ka natuke ära kasutada.
Mul on päris suur tutvusringkond, sest elasin Tallinnas Nõmmel. See oli esimene linnaosa, kus loodi halduskogu. Olin pikka aega Nõmme halduskogu liige. See kujunes väga esinduslikuks. Püüdsime vahepeal Nõmme Tallinnast lahti haakida, meil jäi ainult paarkümmend häält puudu!
Jõudsime kohaliku poliitika juurde. On vist paras aeg küsida Keskerakonna kohta. Kuidas ja miks seal?
Mind tõmbas sinna selline härrasmees nagu Verner Lootsmann. Kaks mu head sõpra olid just sinna astunud. Aga mina olen sellest põlvkonnast meie erakonnas, kellel on veel oma amet. Ja suhtleme pigem omavahel.
Nooremad inimesed ongi olnud kogu aeg poliitikas. Mingil hetkel läks see meil ja ka mujal nii. Just siis tekkisid ülikoolides halduse õppesuunad, mis võib-olla ei ole täiesti vale, aga mingil hetkel paneb muigama. Ma suhtlen rohkem oma seltskonnaga.
Tallinnas oli poliitika palju teravam, kui kõrvalt arvata võiks ja väga ennast painutada ei ole minu iseloomu järgi. Arstidel on õnneks see hea asi, et neil on alati tööd.
Kuidas on Jõgeva haiglal need 15 aastat läinud ja mis seis praegu on?
Tasapisi oleme tegutsenud, nii kuidas võimalusi on juurde tekkinud. Tasakesi on arendatud ja tehtud. See aasta on raske olnud. Palgatõus oli meiesugusele asutusele keeruline. Suvi oli ilus ja haigeid seetõttu ka vähem ning need, kes olid, olid väga rasked haiged. Kui varem 90-aastaseid haigeid peaaegu polnud, siis nüüd on neid juba ligi kolmandik.
Vanaks elavaid inimesi on rohkem ja haigused niipalju ravitavad, et suudame vana inimese ka jalgadele tõsta. See muudab väga palju ravitaktikat, vana inimese ravimine on teistmoodi. Võtab rohkem aega ja bioloogiline reserv, millega ta suudab sellele ravile vastata, on väiksem.
Lennukaid mõtteid on palju, et mida teha ja kuidas. Eks nii tegutseme, kuidas võimalusi leiame.
Ma arvan, et märtsiks on meil haigla katusel päikesepark ja saab päikeseenergiat kasutama hakata. Just märtsiks, sest see on tavaliselt kõige päikeserikkam kuu. See sai ka riigi väikesel toel tehtud. Loodan, et jaanuari lõpuks töötab meil haiglas juba kompuuter.
Nii et Jõgeva haigla on tähelepanuväärne raviasutus?
Jah, ja ma olen hästi tänulik Jõgeva haigla kollektiivile. Olen siin töötanud koos toredate kolleegidega. Näiteks endokrinoloog Hille Kruse, kelle kohta üks meie haigla väga kuulus patsient on öelnud „väike tige vanainimene” ja seda sellepärast, et see on arst, keda ta kardab ja austab sedavõrd, et täidab tema korraldusi punktipealt. Mulle need vanakooli inimesed väga meeldivad. Nad on täpsed, põhjalikud ja korralikud.
Dr Heero, kes just pensionile läks – imeline kolleeg. Kui helistasin talle valve ajal ja küsisin nõu, lõppes see sageli fraasiga: „Kuule, ma panen mantli selga ja tulen vaatan, ära mine ise sinna ninna nokkima!“ Tuli ja võttis selle neljase Lego klotsi ninast välja. Ju oleks ma ka võib-olla sikutanud, aga tema tegi seda vähema kahjuga.
Rääkige oma perest.
Vend Peeter on minust aasta ja kuu vanem. Õppinud kunagi puidutehnoloogiks ja hiljem raamatupidamist. Teeb praegu paarile suuremale perearstikeskusele raamatupidamist.
Abikaasa Helbega sain tuttavaks õpilasmalevas, tema on hariduselt ajaloolane.
Kaks last on. Kristel-Liis (29) on arstiteaduskonna lõpetanud. Algul läks residentuuri sisehaiguste peale, ei kannatanud välja, pidi otsima midagi ägedamat. Tema armastab katastroofimeditsiini ja on kohe valmis startima, kui kusagil midagi juhtub. On kõva maailmarändur. Oli vahetusüliõpilane Egiptuses, kui seal revolutsioon hakkas. Istusime naisega nagu nõelte otsas. Kui helistasin, siis rääkis, et on haiglas valves, rahulik ja igav, aga varsti algab meeleavaldus, siis hakkavad haavatud tulema ja läheb põnevaks! Käis ka Pekingi ülikooli kliinikumis kardioloogiaosakonnas praktiseerimas. Elab Tallinnas.
Peep juunior (24) läks Tartu ülikooli juurat õppima, õppis esimese aasta ära ja arvas, et ei taha kogu elu inimeste petmisega raha teenida.
Läks üle keemiasse, nüüd on bakalaureusekraad tehtud ja õpib magistrantuuris. Oli viis kuud stažeerimas Jaapanis. Tema huvid on keemilised meetodid kunstiväärtuste hindamisel ja restaureerimisel. On väga vaimustatud ning sukeldunud kunstiteaduslikesse raamatutesse.
Olete abikaasaga 15 aastat elanud üks siin ja teine seal?
Ja vahel kolmandas kohas. Maja on meil Märjamaal. Ostsime selle 1999. aastal, kui lapsed olid väikesed. Tahtsime, et neil oleks oma hoov, kus joosta, olla ja käia. Rahakott ei hakanud Tallinna suurtele lossidele peale. Märjamaa on Tallinnast umbes 60 kilomeetri kaugusel – jõudsin tööle umbes tunniga. See on umbes sama aeg, kui sõita ühest Tallinna otsast teise. Seal elasime sisuliselt seni, kui tulin siia. Mul on Tallinnas Nõmmel ka väike korter, osa peret on seal. Ja nüüd on uus projekt käsil.
Peale 15 aastat Jõgeval otsustasite siiakanti kinnisvara soetada?
Minu üürikorteri perenaine tahab seda müüa ja mõtlesin siis Jõgevalt parajasse kaugusesse värske õhu kätte kolida. Remont on poole peal, võib-olla natuke kaugemal. Kolm tuba ja vannituba on valmis, elutoas ja köögis on vaja toimetada. Hakkasin järjest tegema, mulle meeldib oma kätega niisuguseid asju teha.
Oma Saduküla korterisse loodan siis kolida jaanuari lõpus.
Ja seal hakkate elama siis abikaasaga kahekesi?
Meil kogunes haigla ümber hulkuvate kasside koloonia. Oli kaks kassikest ja nad said meil süüa ja järsku oli neid palju. Organiseerisime neid siis sealt ära. Appi tuli ka MTÜ Paita Mind. Saime kokku päris hulga loomi, kellele oli vaja kodud leida. Kaks väikest bandiiti said mulle. Mammu ja Mummu on praegu juba parajad volaskid. Harjutan neid korralikeks kodukassideks. Kinnipüüdmise ajal võisid nad olla umbes pooleaastased. Nüüd juba hädapärast lasevad pai ka teha. Öösiti käivad voodis, päris minu ligi ei tule, voodi otsas liiguvad.
Kassid meil on varemgi olnud. Tütrel on ka kassid ja poeg pakkus kassidele hoiukodu. Aga nüüd on tütrel oma elamine ja laste kassid seal. Ja meil ei olnudki enam kasse, traagika oli suur. Siis sai need kaks võetud „hea elu peale“. Varem oleme pidanud rotte, kes on ka vahvad, aga kelle eluiga on lühike. Lapsed said palju nutta, seega läksime pikaealisemate loomade peale.
ANDRA KIRNA
