Tänavuste Eesti Kooriühingu aastapreemiate jagamist võib pidada märkimisväärseks kultuurisündmuseks ka Jõgevamaa jaoks, sest 2010. aasta noore dirigendi laureaaditiitli pälvis koorijuht ja muusikaõpetaja Janne Friodolin, kelle muusikaline haridustee algas sünnilinna Jõgeva muusikakoolist. Tunnustuse pälvimisel on olulist rolli mänginud noorte segakoori Vox Populi juhendamine ja dirigeerimine helilooja Veljo Tormise “Külavahelauludel” põhinevas muusikalises lavastuses “Pariisi linnas Londonis”.
Küllap on igal inimesel tunnustust vastu võttes omad mõtted ja tunded. Mis toimus Teie hinges, kui kuulsite, et olete Eesti Kooriühingult pälvinud tiitli “Aasta noor dirigent 2010”? Kui selle sündmuse puhul võiks kõlada näiteks mõni koorilaul või muusikapala, siis milline see võiks olla?
Olla märgatud – see toob hinge tänutunde ja siira rõõmu. Olen emotsionaalne inimene, võitlesin kindlasti ka rõõmupisaratega. Ühe konkreetse teosega vist ei saagi seda emotsioonidespektrit kokku võtta, pigem oleks see popurrii erinevatest teostest, kus aga kindlasti kõlaksid Tormise “Küla kuuleb” ja Soome ansambli Rajatoni “Butterfly”, mille harmoonias on liblika kergus ja samas tema lühike, kuid kirev elu. Nii on ju autasudegagi — see on vaid üks ilus hetk!
Tõi ju tunnustuse Teile ikkagi dirigendiroll Veljo Tormise “Külavahelauludel” põhinevas etenduses “Pariisi linnas Londonis”, mida mängiti helilooja 80 aasta juubeli puhul tema sünnikodus Kõrveaia talus. Missuguse sõnumi tahtsite publikuni tuua?
Kooritsükkel “Külavahelaulud” pärineb Vanemuise muusikalisest lavateosest “Külavahelaulud ehk Pariisi linnas Londonis”, mille lavastas 1972. aastal Kaarel Ird. See oli menukas lavastus, mida mängiti järjest kaheksa aastat. Veljo Tormise kooritsükkel jäi mulle näppu 2008. aasta kevadel, kui otsisin teost, mille põhjal valmistada ette oma magistrikontserti. Võiks öelda lausa, et kooritsükkel leidis minu. Armusin sellesse sealsamas.
Mida tähendab pealkiri “Pariisi linnas Londonis”, selles on parasjagu absurdi ?
Kontsert-etenduse pealkiri loob publikule kindlasti mingisuguse kujutelma. Päris kõike reeta ei taha, siis on suvel huvi tulla seda ise vaatama, kuid tagamaid valgustades on see pealkiri pärit “Külavahelaulude” kooritsükli avalaulust, kus on juttu keisri venna pruudist, kellel oli juba peigmees olemas, kuid kel oli vaja ikka veel üht kosilast. Absurdi on küll ja naerda saab ka.
Millisel erialal õppisite Jõgeva muusikakoolis ja kuidas Teis küpses otsus sinna õppima minna, kas tõuke andsid vanemad või kooli muusikaõpetaja?
Õppisin klaveri erialal, õpetaja Gerda Heinmaa klassis. Minu muusikakooli astumine oli vanematele suur üllatus, sest läksin 2. klassi tüdrukuna pinginaabriga lihtsalt katsetele kaasa ja otsustasin ka ise proovida. Koju tulles teatasin, et hakkan nüüd Auliga (Auli Andersalu-Targo oli Janne pinginaaber 1.-12. klassini – toim.) muusikakoolis käima.
Muusikapisiku olen kahtlemata kodunt kaasa saanud. Vanaisa oli külapillimees, vanaema laulis ning õpetas mulle vanu seltskonnatantse. Isa mängis akordioni, kõiki meie perekonna tähtsamaid sündmusi on saatnud ühislaulmine.
Tegutsesite Jõgeva tütarlasteansambli Sesope juhendajana ja ringijuhina Jõgeva laste- ja noortekeskuses. On tollastest kasvandikest mõned ka muusikale truuks jäänud?
Ansambel Sesope sündis tänu muusikaõpetaja Mall Türgi juhendatud segaansamblile, kus peale minu klassi tüdrukute laulsid ka paar aastat vanemad poisid. Esinesime selle ansambliga Raimond Valgre festivalil Tartus. Kui Mall Türk lahkus meie koolist ja asus elama Tartusse, mõtlesime ansambliga jätkata. Meie, tüdrukud, olime siis 10. klassis ja ansamblisse kuuluvad poisid 12. klassis. Tegutsesime nii poolteist aastat – käisime taaskord Valgre-festivalil, esinesime oma kooli üritustel, meid kutsuti laulma jõulupidudele. Kuni poisid lõpetasid 12. klassi. Edasi tekkiski tütarlaste ansambel Sesope (tähendusega seitse) ning kuni gümnaasiumi lõpuni esinesime nii koolis kui ka väljaspool kooli.
See aeg oli üks ilusamaid aegu mu elus, kuid parajalt hullumeelne – mul ei olnud mitte mingisugust erialast ettekujutustki, kuidas ansamblit juhendada, mismoodi laulude seadeid teha. Aga ma muudkui tegin ja tegutsesin, mingisuguse kummalise energia pealt. Ju seda siis märgati, Jõgeva laste- ja noortekeskus tegi mulle ettepaneku juhendada ka pisemaid lauljaid. Lapsed käisid meil kodus ansambliproovis. Mäletan, et õpetasin neile päris palju laule, aga kuidas, mis metoodikaga – see enam ei meenu.
Ma ei julge ühtegi tollase ansambli lauljat oma kasvandikuks nimetada. Tean, et üks väikestest lauljatest õpib praegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.
Kuidas saite noortekoori Vox Populi dirigendiks, mille poolest erineb see koor teistest noortekooridest?
2006. aasta suvel tegi grupiõde muusikaakadeemia päevilt Elo Keskküla ettepaneku hakata koos üht segakoori juhatama. Ütlesin ilma pikema mõtlemata oma jah-sõna ning sügisel olin koori ees, mis koosnes väga toredatest, kuid üsna vähese laulmiskogemusega üliõpilastest. Hakkasime tegelema hääleseadega, et seda koori üldse kõlama saada. See oli vaevaline töö, mille kestel nii mõnigi kord mõtlesin, et miks ma seda küll teen… Paari aastaga oli koori kõla ja lauljate muusikaline haritus nii palju edasi läinud, et saavutasime Bratislava konkursil hõbediplomi. See innustas edasi pürgima. Elo asus elama Pärnusse, jäin Vox Populi juurde ainsaks dirigendiks.
Ma tean, et eestlased on tagasihoidlikud, kuid kui õige on Vox Populi kohta öelda Janne Fridolini koor?
Koor pidi olema oma dirigendi nägu – rohkem ei oskagi kommenteerida.
Missuguseid koore praegu veel juhatate ?
Tallinna Rahumäe Põhikooli lastekoori ja poistekoori. Mullu sündis minu praeguses kodukülas Randvere segakoor ja samal aastal kutsuti mind juhatama ka Eesti Posti segakoori.
Missugused on ootused õpilastele, kellele Tallinna Rahumäe Põhikoolis muusikat õpetate?
Kõige suurem ootus on, et nad oskaksid analüüsida igasugust muusikat, et nad ei pelgaks külastada nii kontserdisaali kui ka muusikateatrit. Et nad ei klammerduks ühe kindla muusikastiili külge, vaid laiendaksid silmaringi, suhestudes erinevate lauljate ja stiilidega.
Õnn on, et igas lennus on olnud õpilasi, kes vastavad mu ootustele ja rohkem veel. Eelmisel aastal lõpetas mu enda klass ning üks minu õpilastest asus Georg Otsa Muusikakooli kooridirigeerimist õppima. Igast lennust tuleb ka keegi Vox Populisse laulma.
Küllap paelub enamikku noori popmuusika, kuidas äratate aga nendes huvi ka teiste muusikastiilide vastu?
Muusikaõpetaja on ühes isikus nii lavastaja, näitleja, laulja kui ka kultuuriloolane. Tuleb teada ajastuid ja erinevaid kultuure, räägime ju nii idamaade kui ka lääne muusikast.
Läbi laste lemmikmuusika on võimalik lapsed tuua nii klassikalise-, jazz- kui rahvamuusika juurde. Nii Beethovenit kui Pärti kuulavad 4. klassi lapsed hea meelega, tavaliselt soovitakse mõnda teost kuulata lausa mitu korda. Vanemas eas kasvab muusika kuulamise teadlikkus ning muusikat ei võeta enam kui meelelahutajat, vaid osatakse leida hoopis teisi dimensioone.
On muusika nii Teie töö kui ka hobi või jätkub aega ka teisteks harrastusteks?
Olen õnnelik, sest minu töö on minu hobi – see tekitab tunde, et tegeled kogu aeg millegi meeldivaga. Kuigi olen kehv äraütleja ning seetõttu päris tiheda töögraafikuga, jätkub ikka aega teatris ja kinos käia, sõpradega kohtuda, olla nii palju kui võimalik olemas oma laste jaoks ja nende tegemistes osaleda.
Missugused on praegused sidemed Jõgevamaa ja siinse kultuurieluga?
Püüan Jõgeval toimuvaga kursis olla. Kui ise kohale ei jõua, siis valgustab ema mind nii Alo Mattiiseni muusikapäevadest kui ka Betti Alverile pühendatud Tähetundidest. Elan sellele kõigele kaasa, kuid paraku tihti distantsilt, sest oma tegemiste tõttu satun kodulinna harva. Kui kutsutakse, olen alati aja leidnud ja rõõmuga tulnud.
i
JAAN LUKAS
