Alates 12. jaanuarist linastub Eesti kinodes Armando Ianucci uus film “Stalini surm”, mis kindlasti meie ühiskonda külmaks jätta ei saa. Eestis pole perekonda, kelle saatust poleks 20. sajandi suured diktaatorid valusalt puudutanud. Samuti elame me ajal, kus mõistame üha enam, kui väike on ka meie tänane maailm ja kui palju on selles igapäevast kurjust. Vahepealsetel aastatel on tekkinud teatud pettekujutlus, justkui oleks tänane maailm veidi vähem ohtlik kui 20. sajandil, või nagu oleks diktaatoritel praegu vähem võimalusi end kõige perverssemal kujul välja elada. See arvamus on selgelt ennatlik.
Kui musta huumori filmide meister Armando Ianucci võttis aastal 2017 lahata suure diktaatori Josif Stalini (1878-1953) siit ilmast lahkumise, siis tekkis rahvusvahelises meedias kohe diskussioon, kas filmimeister on ikka päriselt NSV Liidu juhi elu viimaste tundide vastu huvi tundnud või on tahtnud kasutada selle märgilise diktaatori nime veidi varjatult selleks, et tänase maailma suurriikide eesotsas olevaid küllalt värvikaid liidreid pilgata. Nimelt kahtlustati, et ta otsis hoopis sarnasust Trumpi ja Putiniga. Tänaseks on see diskussioon õnneks vaibunud ning ajaloolased ja filmikriitikud püüavad leida sellele filmile hoopis laiemat konteksti.
Vaatajaid lummav ajalugu
Tegelikult pole laiema konteksti leidmine kuigi keeruline, sest oma üldistuse astmelt kuulub Armando Ianucci film sellesse ritta, mille avab Charlie Chaplini (1889-1977) film “Suur diktaator”(The Great Diktator, 1940). Teisalt võrreldakse filmi Stalinist filmidega, mis vändatud Adolf Hitleri (1889-1945) elu viimasest perioodist. Siin tuuakse võrdluseks Rob Greeni film “Punker” (The Bunker, 2001). Kuid kriitikute jaoks jääb keskseks küsimuseks see, kas tegemist on üldse komöödiaga.
Tahaks nõustuda nende kriitikutega, kes väidavad, et Armando Ianucci küll kasutab komöödiafilmi võtteid ja on näitlejate valikul lähtunud mitte sarnasuse otsimisest võimalike ajalooliste tegelastega, vaid eelkõige sellest, kas üks või teine hea näitleja suudab välja mängida selle filmi põhiidee. Vaataja jaoks, kes on harjunud Nõukogude filmidega teisest maailmasõjast, on need kostüümid, millega Lääne filmides nõukogude tegelikkust kujutatakse, selgelt väga suure pintsliga lõuendile joonistatud. Tahaks soovitada, et mida vähem vaataja sellele tähelepanu pöörab, seda parem on süveneda üldisesse süzeekäiku.
Kui süžeega on kaasa mindud, siis nõustun paljude filmikriitikute arvamusega, et vaatamata tegelaskujude karikatuursusele, hakkab see film vaatajat lummama.
Kuigi pisiasjade ja ka J. Stalini suurtes monograafilistes elulugudes jutustatuga võrreldes võib leida palju lihtsustusi või lausa möödarääkimisi, kinnitavad kriitikud, et on vähe filme, mis on nii hästi tabanud seda atmosfääri NSV Liidus, mis algas 5. märtsil 1953 ehk päeval, kui suures impeeriumis anti ametlikult teada suure diktaatori (osade jaoks suure juhi) surmast. Siit tuleb ka vastus esimesele küsimusele, mida see film võiks öelda vaatajatele Eestis. Paljudele noorema põlve kinosõpradele võib olla isegi üllatuseks, et kui sellest filmist kodustega räägitakse, võivad nad avastada, et sündmused, mis vahel tunduvad olevat väga ja väga kauge ajalugu, on veel tegelikult tänase päevaga seotud. On ju veel täna elus palju neid, kes mäletavad, kuidas nad näiteks koolilastena ametlikel leinamiitingute suure diktaatori surmale kaasa pidid elama.
Sarnasus tänase päevaga
Paljudele meenub näiteks, kuidas Tai Kuningriigis leinati kogu möödunud aasta pikaaegset kuningat. Sageli näidatakse teles ka kaadreid Põhja-Koreast, kus tähistatakse pidevate kohustuslike tseremooniatega kunagiste juhtide surmapäeva. Kui meie meedias on pakutud, et selle filmi üheks keskseks ideeks võiks olla hoopis hirm, siis selle vastu ei saa ju eriti vaielda, aga enam paistab filmi autorit huvitavat teema, mis juhtub siis, kui diktaator siit maailmast lõpuks lahkub, kuidas toimub veriste diktatuuride puhul võimu üleminek. Samuti see, kes on need inimesed päriselt, kes suudavad lahkunud diktaatorilt võimu üle võtta?
Antud filmi puhul on see ajalooliselt tõesti huvitav, sest filmi autor pole just Stalini poliitiliste järglaste kujutamisel värve ja sarkasmi kokku hoidnud. Seega on filmi kangelasteks hoopis Stalini lähikond aastal 1953: Lavrenti Beria (1899-1953), Nikita Hruštsov (1894-1971), Georgi Malenkov (1901-1988), Vjatšeslav Molotov (1890-1986), Lazar Kaganovitš (1893-1991) … Kui pöörata tähelepanu Stalini lähimatele võitluskaaslastele, kes teda ümbritsesid sel saatuslikul hetkel aastal 1953, siis nende surma-aastad on paljudele tänastele lugejatele isegi üllatuseks, sest paraku oleme ette kujutanud, et stalinism pidi ju koos Stalini lahkumisega ajalooareenilt kaduma. Kuid tegelikult elasid neist paljud veel ka perestroika ajal.
Seega võiksime vahel esitada endale küsimuse, kas meie ajaloolased neid meid ümbritseva ühiskonna demokratiseerimise edusamme ehk liialt mehaaniliselt ei käsitle. Loomulikult on tore ette kujutada, et kui suur ja verine diktaator Stalin suri, siis algas hoopis teine, nn sulaaeg, mis pidigi meid ju uude ja normaalsemasse ühiskonda viima. Antud film tõstab Stalini lähikondlaste seast esile eelkõige kaks tegelast ja just nende kahe mehe vastasseisul see film tegelikult põhinebki.
Hruštsov vs Beria
Vaatajal, kes ei tunne NSV Liidu ajalugu aastast 1953, on kindlasti raske mõista, kuidas sai Lavrenti Beria üldse Nikita Hruštšovile võimuvõitluse kaotada. Ajaloolaste ja meedia nägemuse järgi on Hruštšov tagantjärele muutunud noorema põlvkonna jaoks naljaka maisikasvataja võrdkujuks. Kuid Hruštšovis pidi olema midagi sellist, mis aitas just temal selle impeeriumi potentsiaalse uue diktaatori murda.
Beria tegemised vahetult peale Stalini surma lubavad ajaloolastel projetseerida tema “tegemised pikka tulevikku ja siis on loomulikult soov hakata seda meest võrdlema peaaegu suurte reformaatoritega.”
Lavrenti Beria surm ongi selles surma-filmis tegelikult üks keskseid küsimusi, sest filmi autor on võtnud siin omaks sellise versiooni Beria surmast, mida meie ajaloolased eriti ei tunnista. Meie ajaloolased lähtuvad ametlikust ajaloost ja selle järgi mõisteti ta surma ja hukati 23. detsembril 1953. Surmaotsuse olevat parabellumilasuga täide viinud hilisem Nõukogude Liidu marssal Pavel Batitski. Kuid on olemas teinegi versioon ja see tugineb eelkõige Beria poja Sergo Beria andmetele, kes on väitnud, et tema isa hukati hoopis 26. juunil 1953 Hruštsovi, Malenkovi ja Bulganini käsul tema enda kodus kuulipildujavalanguga, ning kogu hilisem kohtupidamine olevat olnud muidugi võltsing, kus kohtusaalis kasutati Beria teisikuid. Alternatiivversiooni sellele toetavad Hruštšovi, Žukovi, Moskalenko ja Molotovi vastuolulised mälestused. Sellest versioonist räägib ka Sergei Medvedevi 2014. aasta valminud dokumentaalfilm “Lavrenti Beria. Likvideerimine”.
Kokkuvõtteks toon välja Nikolai Karajevi väljaöeldu. Ta on oma muljed filmist võtnud kokku nii, et minnes esialgse info järgi vaatama musta huumori filmi NSV Liidu ajaloost, avastas ta end filmi vaadates seisundis, kus nii palju nähtu nüanssides tundus talle olevat ajalooliselt ebatäpne või lausa vale. Samas, olles filmi lõpuni vaadanud, avastas ta, et polegi seni näinud nii olustikutäpset filmi NSV Liidust aastal 1953, mis üldise plaani nii täpselt edasi annaks.
PEETER JÄRVELAID, õigusajaloolane, Tallinna Ülikool
