Viimasel ajal on taas rambivalgusse sattunud uudised eestlaste üha süvenevast depressioonist. Ühtäkki on meie ümber artiklid pealkirjadega „Depressioon tabab igal aastal tuhandeid eestlasi“, „Kuidas depressiooni ära tunda?“, „Seitse toitu, mida vältida, kui sul on depressioon“.
Kas ehk ei lähe siinkohal pilt liiga kirjuks, võimaldades tekkinud aruteludega vabandada omaenese heitlikku käitumist, sest iga viies põeb ju elu jooksul depressiooni? Oleme siis tõesti moodsa haiguse kimpus või anname igasugusele kurvameelsusele liiga kergekäeliselt depressiooni nime?
Olgem ausad, pole ju tegemist üldse mitte nii uue ja värske haigusilminguga, nagu võiks tunduda. Depressioonist hakati rohkem rääkima juba 2000. aastate alguses. Mõned aastad tagasi rõhutati üldsuses, et oluline on eristada stressi depressioonist. Ilmselgelt on üks leebem ja ajutisem närvipinge ning teine tõsisem meeleoluhäire. Täna pole stressist enam juttugi, ümberringi vohab raske depressioon ning seda eriti meie noorema põlvkonna seas.
Samas on Eesti Patsientide Liidu hinnangul depressioon täna töövõimetuse ja tervisekaotuse tähtsuselt teine põhjus ning kui tulevikust rääkida, siis on Maailma Terviseorganisatsioon välja toonud, et 2030. aastaks muutub depressioon globaalselt kõige kulukamaks terviseprobleemiks.
Üksildus tekitab depressiooni
Näiteks 2013. aastal kirjutati 12–19aastastele 6745 antidepressantide ja rahustite retsepti, 2016. aastaks oli see kogus juba 10 385. Jah, numbrid näitavad, et kahtlemata on tegemist tõsise probleemiga, kuid siin tuleb näha järgmise tõsise sõlmpunkti tekkimist. Ravimid on keemia, mille liigtarvitamine mõjutab inimese füüsist ja vaimu teistpidi. Nii tekib ahel, mis omakorda kujundab surnud ringi.
Olles vestelnud kurvameelsete, madala enesehinnanguga kimpus olevate noortega, kel on ühel või teisel hetkel ootamatult keeruline nuttu tagasi hoida, usun, et enamasti on ravimite tarvitamine kergema vastupanu teed minek. On ju eelnimetatud tunnused ka moodsa depressiooni sümptomid. Vesteldes nukrate neidudega, olen aru saanud ühest läbivast mustrist – nad on üksildased. Ehk on siinkohal huvitav mõelda ka statistikaameti värskele leibkondade uuringule, millest selgub, et eestimaalased, eriti just naised, on muutunud 80 aastaga üksikumaks. Muidugi on ka üldteada, et naiste seas levib depressiooni oluliselt rohkem.
Noortega suheldes selgub, et nad on pärit katkisest kodust, kus omavahelised suhted pole korras. Teine läbiv muster on hobide ja üldiselt meelepäraste tegevuste puudumine. Näen siin karjuvat seost kurvameelsuse ja madala enesehinnangu vahel. Selge, et üksindustunne saab alguse eelkõige kodunt, seda nii noorte kui ka täiskasvanute puhul. Küll aga on siin võimalusi õnnehormoonide defitsiiti mitte toitma jääda, hankides positiivseid emotsioone hobidega tegeldes. Paraku on moodsa ühiskonna peamine huvi virtuaalmaailmas peituvad ahvatlused, mis üksindustunnet süvendavad ning reaalsete hobidega tegelemist pärsivad.
Argimured vajutavad pitseri
Ehk puutusid paljud eelmisel kuul kokku internetipõhise sõeltestiga, mis aitas mugavalt ja kiiresti välja selgitada, kes ja mil määral depressioonis on. Mina võtsin taolise testi ette teist korda elus, sel korral huvi pärast, esimesel kolm aastat tagasi perearsti juures pigem olude sunnil. Toona vaadati mind pärast tulemuste kalkuleerimist üpris jahmunud näoga ning soovitati psühhiaatrit külastada.
Ka sel korral, iseseisvalt huvi pärast testi tehes, lugesin välja „karmi reaalsuse“: depressioon. Analüüsivõimelise inimesena saan aru, et minu „viga“ on hoopis selles, et mul pole ülemäära kõrget enesehinnangut, olen pigem kriitiline ja kalkuleeriv, alahoidlik ning mõtlik.
Väited testis „Tundsin end kurvameelsena“ ja „Tundsin end jõuetuna“ panevad ilmselt paljusid jaatavalt vastama, sest keskmiste eestlastena on meil vaja tegelda argimuredega, näiteks kuidas maksud saaksid makstud ning millal juba päikesepaistel puhata saaks.
Kahtlemata tuleb noortele ohtude ja võimaluste kohta teavet jagada, kuid kohati tükib esiplaanile hoopis korralik ajupesu. Selle asemel, et end iga testi või madalseisu toel haigeks tembeldada, tuleks tihedamini inimestega päriselt, ilma virtuaalse vaheseinata rääkida. Otsida endale üks hobitegevus, mis köidaks meeli reaalses maailmas, ning osata ka puhata. Lõpuks ongi need oskused suuremaks ravijaks kui mistahes antidepressant.
VERONIKA UIBO, õpetaja
