Suhkurtõbe ehk diabeeti on nimetatud elulaadihaiguseks, sest tänapäeva väheliikuv elulaad suurendab riski diabeeti haigestuda. Selleks, et diabeetik suudaks oma haigust kontrolli all hoida, peab ta oma haigusest päris palju teadma. Nii mõnigi pikaajaline diabeetik võiks vabalt kogemusnõustajana tegutseda.
Jõgevamaa diabeetikute teadlikum ja aktiivsem osa on koondunud Jõgevamaa Diabeetikute Seltsi. Selle juhatuse esimees Aavo Aru ja aseesimees Avo Puusepp ning liikmed Laine Luud ja Vello Kuld on alati valmis oma saatusekaaslastele nõu jagama ja oma kogemusi vahendama, nii seltsi üritustel kui ka mujal. Laine Luua sõnul pole diabeet haigus, millesse päevapealt haigestutakse. Ta annab oma tulekust juba varem märku, ent tavaliselt ei osata neist märkidest aru saada.
“Mina olin kõigepealt hädas kõrge vererõhuga. Tänu arsti määratud rohtudele sain sellest probleemist üle. Ent siis tuli kõrge vererõhk tagasi ja hoopis drastilisemal kujul. Seejärel avastati sapikivid. Siis tekkisid kilpnäärme talitluse häired, mis lõid kogu ainevahetussüsteemi paigast ära jne. Ning siis avastati lõpuks diabeet,” ütles Laine Luud.
“Kõrge vererõhk ongi diabeetiku “elukaaslane”. Tänapäeval on diabeeti haigestumisel ka stressil oluline koht,” lisas Avo Puusepp.
Ehkki arst kirjutab rohud ja jagab nõuandeid, tuleb n-ö põhitöö ära teha diabeetikul endal: ta peab oma toitumise, kehakaalu ja vererõhu kontrolli all hoidma jne. Veresuhkru näidud peab haige fikseerima diabeetiku päevikus. See tuleb endokrinoloogi vastuvõtule minnes alati kaasa võtta.
“Kui seda pole, on arstil diabeetikut raske aidata, sest ta ei tea, kas ta peaks ravimidoose suurendama või vähendama,” sõnas Aavo Aru. “Mõni diabeetik kurdab, et endokrinoloog on natuke järsu ütlemisega, aga kui patsient päevikuta vastuvõtule tuleb, siis on see loomulik: arst teeb sellisest teguviisist järelduse, et patsient ei võta oma haigust piisavalt tõsiselt. Niisama seltskondlikuks vestluseks pole ju mõtet arsti juurde tulla.”
Aavo Aru sõnul tuleb peale veresuhkru taseme kontrolli all hoida ka vererõhk, siis on diabeedist põhjustatud tüsistused väiksemad.
Laine Luud tõdes, et on diabeeti põdenud juba kümme aastat, ent suutnud haiguse nii hästi kontrolli all hoida, et pole pidanud veel tablettidelt süstimisele üle minema.
“Aga täielikku paranemist pole diabeedi puhul loota: tegemist on siiski eluaegse haigusega,” tõdes ta.
Avo Puusepa sõnul on tänapäeval siiski levinud seisukoht, et diabeetiku toitumine võib olla natuke vabam ja tablettidelt süstimisele üle minna võiks pigem natuke varem.
Paremad võimalused
See, et diabeetikute arv nii meil kui ka maailmas kasvab, on muidugi negatiivne nähe. Samas toimub nüüdisajal diabeedi vallas ka üht-teist positiivset.
“Praegu tuleb pidevalt välja uusi efektiivsemaid ja pikema toimeajaga insuliine. See tähendab, et diabeetikul on vaja end harvemini süstida,” ütles Aavo Aru.
Laine Luud lisas, et toodetakse ka üha täpsemaid glükomeetreid, sealhulgas selliseid, mille saab arvutiga ühendada. Spetsiaalne arvutiprogramm ütleb näidu põhjal, millal ja kui palju on vaja insuliini süstida ning koostab näitudest ka graafiku, mida saab vaadata ka arst. Paremini osatakse tänapäeval hakkama saada ka diabeedi tüsistustega.
“Mina oleksin ilma silmade laserravita praegu ilmselt juba pime. Aga praegu ei kanna ma isegi prille, mis on minu 78 eluaasta juures väga hea näitaja,” sõnas Aavo Aru ja lisas, et ravivõimalused on palju paremad just siis, kui haigusele õigel ajal jaole saadakse.
Diabeedi avastamise võimalused on tänapäeval samuti paremad, kui minevikus.
“Nüüd sõidab näiteks mööda Eestit ringi diabeedibuss ning aeg-ajalt korraldatakse veresuhkru mõõtmise aktsioone Selverites,” ütles Aavo Aru. Laine Luud lisas, et sellise juhusliku mõõtmise puhul ei tarvitse muidugi adekvaatset tulemust saada. Kui viimasest söögikorrast piisavalt aega möödas on, võib ka inimesel, kes tegelikult diabeeti põeb, veresuhkru näit korras olla. Ja värskelt einestanud inimesel, kes tegelikult terve, võib näit kõrge olla. Samas võib juhuslik mõõtmine anda vähemalt vihje, et asja tasuks lähemalt uurida. Ning kõigepealt tuleb siis võtta ette käik perearsti juurde, kes patsiendi vajadusel eriarsti ‒ endokrinoloogi ‒ juurde suunab.
Potentsiaali kasvada
Kui kahtlused tõeks osutuvad, tuleb värskel diabeetikul ühekorraga vastu võtta tohutu kogus infot selle kohta, kuidas oma haigust kontrolli all hoida. Ent kõike arst lühikese vastuvõtuaja jooksul rääkida kindlasti ei jõuagi. Tõhusat lisainfot tuleb diabeetikute seltsi teabepäevadelt.
“Olen küll ise omal ajal meditsiini õppinud, aga diabeedist olen nüüd, mil ma ise seda haigust põen, palju rohkem teada saanud. Kui oleksin nelikümmend aastat tagasi nii tark olnud kui praegu, siis oleksin osanud ehk haigust ennetada,” sõnas Laine Luud. Aavo Aru lisas, et tema oleks praeguse teadmiste taseme juures ilmselt suutnud ennetada jalgadega seotud tüsistusi.
“Aga hea, et me nüüdki nii targad oleme,” resümeeris Laine Luud.
Diabeetikute selts on tõepoolest oluline eneseharimise koht.
“Mõni asi läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga miski salvestub ka “kõvakettale”,” kinnitas Aavo Aru.
“Diabeetik peab eelkõige ennast ise aitama, ent selts suudab selle juures siiski abikäe ulatada,” lisas Vello Kuld.
Lisainfot ja saatusekaaslaste kogemusi koguneb nii oma seltsi sisestelt üritustelt kui ka kokkusaamistelt teiste seltsidega.
Jõgevamaa Diabeetikute Seltsi kuulub praegu 110 inimese ringis. Teabepäevadele tuleb tavaliselt kolm-nelikümmend. Tuleks kindlasti rohkemgi, kui bussiühendus parem oleks.
“Teabepäevadest anname eelnevalt lehekuulutuse kaudu teada. Ootame loenguid kuulama ka neid, kes seltsi ei kuulu,” ütles Aavo Aru.
Praegu teeb talle kui diabeetikute seltsi eestvedajale muret see, milliseks kujuneb seltsi koostöö uute ühinenud omavalitsustega. Senini on nii mõnigi omavalitsus seltsi ettevõtmisi toetanud. Kas seda tehakse ka tulevikus või tuleb seltsil edaspidi toime tulla vaid liikmemaksudest laekuvaga, ei oska keegi öelda.
“Aga ega diabeet ära ei kao, ühinetagu siis või mitte,” ütles Aavo Aru.
“Jah, meie seltsil on kahjuks potentsiaali kasvada,” lisas Laine Luud.
RIINA MÄGI