Sel nädalal tähistatakse Eestis kodanikupäeva. Koolides räägitakse noortele demokraatia põhitõdedest, poliitruuporid kolistavad mööda riiki ringi, tõestades üksteise võidu, et just see või teine erakond on parim valik järgmise aasta märtsis. Juba on väljas uhked valimisreklaamid, mille väljamõtlemiseks, valmistamiseks ja ülesriputamiseks kulutatakse sadu tuhandeid maksumaksja raha. Üks erakond on pikalt valitsenud ja rahvast tema enda raha eest hullutanud värvikirevate ja skandaalsete, suurt tähelepanu tõmbavate reklaamidega.
Kasutatakse vana trikki: peaasi, et räägitakse, see toob hääli. Kas aga saab ikka lõputult kodanikke lollideks pidada, keda iga nelja aasta tagant alt tõmmata?
Demokraatia printsiibiks on hea valitsemine ( good governance). See tähendab, et võimu teostatakse ausalt ja läbipaistvalt ning hea käitumise tavasid silmas pidades. Kuidas on aga asjad meie riigis? Mida peab kodanik mōtlema, kuuldes valitsuserakonna liikmelt teadet, et üheksa aastat ametis olnud välisminister on tavaline Tartu kaabakas?
Mismoodi peab kodanik mõistma riigiettevõtte, Tallinna Sadama nõukogu segast otsust eraldada Olümpiakomiteele raha, millest isegi kohtus, kus käiakse ka maksumaksja raha eest, mitte keegi aru ei saa. Läbikukkunud KAPO operatsiooni eest idapiiril ei vastuta keegi, vähemalt tuli päevavalgele, et Euroopa Liit on eraldan 79 miljonit eurot, mida pole kunagi sihtotstarbeliselt kasutusse võetud, kuna siseminister polevat raha küsinud ja rahandusminister polevat seda raha andnud.
Riigikaitsele ja sisejulgeolekule ei ole vajalikku tähelepanu pööratud. Paistab, et taolistest asjadest on vaja koostada kataloog, kust oleks kõigile näha, kui hästi või halvasti meie riiki on hoitud. Tundub, et seekord tulevad valimised teistmoodi. Iga päevaga kostab aina rohkem arvamusliidrite sõnumeid, et aeg on käes muutusteks. Kalle Muuli soovitab lausa hädapidurit tõmmata ja tuletab valijale meelde, et Eesti on seni veel demokraatlik riik. Demokraatia eeldab valitsuste vahetust.
Demokraatia tähendab rahva enda valitsust rahva enda jaoks. Valija käes on Eesti käekäik järgmisteks aastateks. Et riik saaks minna edasi, selleks, et siin toimuksid ammu oodatud reformid ja et inimeste tegelike probleemidega hakataks päriselt tegelema, on vaja valijal võtta vastu otsus teha muutus. Praegu on veel see võimalus.
Õhus on ohu märgid
i
Viimastel aastatel oleme tunnistajateks hiilivale ühe erakonna diktatuurile. Demokraatia ei ole midagi iseenesest mõistetevat. Demokraatia tugevdamisega tuleb pidevalt tegelda. Kui aga seada end mugavustsooni, võibki juhtuda, et ühel heal päeval leiame end diktatuuri lävelt. Ei, ma ei arva, et Eestis võiks olla võimalik ühe isiku diktatuur, kuid märgid näitavad, et oleme väga lähedal ühe erakonna diktatuurile. Politoloogide keeles tähendab diktatuur võimu haaramist ja valitsemist ainuisikuliselt, lämmatades opositsiooni. Partei diktatuurile viitab tagatoapoliitika, kus ignoreeritakse oma erakonna liikmete arvamust. Sealt edasi on rahva arvamuse ignoreerimine valitsuspartei poliitika igati loomulik osa. Kooseluseaduse vastuvõtmise protseduur, mille käigus ignoreeriti räigelt rahva enamuse arvamust, on hea näide, kuidas võimuerakond võimu ära kasutab.
Võimu ärakasutamine valimisvõidu kindlustamiseks, tõmmates oma reklaamklippidesse Kaitseväe ja NATO liitlaste sõjatehnika, on viimane näide ühe võimuerakonna ülbusest ja ametipositsiooni kasutamisest oma tagasivalimise kindlustamiseks iga hinna eest.
i
Kõigepealt tuleb valitsuserakonna diktatuur peatada. Ehkki riigikoguvälistele erakondadele on tehtud seadustega peaaegu võimatuks viieprotsendiline valimiskünnise ületamine, on neil olemas kodanikujulgus tulla välja, et võistelda kartellierakondade ülemvõimuga. Valimisliidud on Eestis keelatud. Kuid nagu öeldakse, igale jõule on olemas vastujõud.
Tänasel päeval on Eestis piisavalt kodanikke, kes on valmis vastujõudu toetama, et lõpetada parteidiktatuur ja suunata Eesti elu euroopaliku demokraatia radadele. Riigikoguvälised erakonnad peavad ka ise oma seljad kokku panema ja mitte takerduma emotsioonide küüsi. Meie ülesanne on viia Eestit edasi uut moodi. Meie ülesanne on anda kodanikele tagasi usk, et riik on inimeste jaoks, ja mitte vastupidi.
KRISTIINA OJULAND, RÜE esimees
