Torma vallast Lilastvere külast Rausi-Mihkli talust pärit Danno Nool otsustas kaitseväekohustuse võimalikult varakult ära täita. Temast sai sõdur Kuperjanovi pataljoni miinipilduripatareis.
Tänaseks on reamees Nool läbi teinud noorsõduri baaskursuse, kus kõige rängemaks katsumuseks osutus lõpurännak. Metsalaagris tuli tal proovida oma võimeid kuulipildurina ja “sõbraks” on juba saadud ka tankitõrjerelvaga Gustav. Danno tõdes, et sõduriks olemiseks tarvilikku füüsilist vormi aitab märkimisväärselt tugevdada tegelemine spordiga.
Kui vanalt üldse mõtlesite esimest korda sellele, et kord tuleb minna Eesti kaitseväkke aega teenima?
Selle peale tulin ma Nõo reaalgümnaasiumis. Mõtlesin, et võiksin kaitseväekohustuse võimalikult vara n-ö kaelast ära saada. Sellega väldin võimalust, et peaksin hiljem õpingud aastaks katkestama.
Millest üldse sõltub see, millisesse väeossa noorsõdur aega teenima suunatakse, ja missugune oli Teie esimene reageering, kui saite teada, et teenimiskoht on Kuperjanovi pataljon?
Kes lähevad vabatahtlikult kaitseväkke, nende valikut võetakse enamasti arstlikus komisjonis ka kuulda. Mina tahtsin ise minna Kuperjanovi pataljoni, sest mu sõber kiitis seda kohta. Samuti olin kuulnud, et seal on head sportimisvõimalused ja küllaltki karm kord.
Kuidas möödus esimene päev väeosas, oli see ootuspärane või pakkus ka üllatusi?
Esimene päev väeosas oli väga pikk. Pidime end parklasse üles rivistama ja kõik asjad kotist välja võtma, narkokoer kontrollis, et kellelgi keelatud aineid kaasas poleks. Hiljem tuli teha ka narkotest. Pärast seda tuli pikalt passida, kuna 200 ajateenijale hakati välja jagama varustust ning tuli läbida meditsiiniline läbivaatus. Seejärel tuli tutvustada ennast üksuste ülematele ning valida allüksus. Mind suunati miinipildujapatareisse.
Kui keeruline on igale ajateenijale sobivas suuruses sõdurimundrit leida?
Ei ole eriti keeruline, pataljoni ladudes on tuhandeid vorme. Tihtipeale juhtub ka nii, et suurema ümbermõõduga ajateenijad vahetavad oma algse vormi paari kuu möödudes väiksema vastu.
Mis osutus kõige raskemaks noorsõduri baaskursuse (SBK) läbitegemisel ?
Mulle ja ma arvan ka, et paljudele teistelegi oli kõige raskem SBK lõpurännak. Enamasti on rännaku pikkus 7-15 kilomeetrit, kuid SBK lõpurännakul tuleb läbida 40 kilomeetrit. See päev algas äratusega kell 4.45, pandi kokku varustus, sõidutati meid lähtepunkti ning kell 8.00 anti start. Rännaku jooksul tuli läbida mitmeid eksamipunkte. Minu jagu sai eksamid kähku positiivsetele tulemustele tehtud ja siis algas teekond väeossa tagasi. See oli päris raske, sest tee kulges mööda kergliiklusteid ja asfalt ei mõjunud jalgadele hästi. Võru linna piirini jõudsime kähku, kuid siis selgus kaarti vaadates tõsiasi, et läbi linna ei tohi minna. Kuna pataljon asub teisel pool linna, siis tuli pikk ja raske kõndimine mööda suurt maanteed. Kui lõpp juba paistma hakkas, siis läks tempo kiireks ja kõik unustasid oma villi- ja seljavalud. Kohale jõudsime miinipildujapatareist esimestena ja see tekitas hea tunde.
Milline on Kuperjanovi pataljoni ajateenijate päevarežiim ja kui tugevat füüsilist ja vaimset vastupidamist see nõuab?
Vastupidamine sõltub sellest, millist väljaõpet parasjagu läbitakse. Kui on pataljoni territooriumil loengud, siis on päevarežiim kerge. Kell 6 äratus ja hommikujooks, 6.45 söök ja hommikused toimingud ning 8.35-18.35 kestavad õppetunnid, mille vahel ka lõunasöögipaus. Kui tegemist on metsalaagriga, siis hommikujooksu ei toimu. Metsalaagris süüakse hommikust ja õhtust siis, kui vaba aeg tekib, ning lõunal pakuti sooja toitu, mis toodi autoga kohale. Metsalaagri ajal toimuvad õppetunnid väljas ja sellele järgneb kohene praktiseerimine. Kõige raskem laager, mis nõudis tugevat füüsilist ja vaimset vastupidamist, oli “Tuli ja liikumine”. Väljas oli ligi 35 kraadi sooja, seljas kogu lahingvarustus ja me tegime kuskil langi peal söösthüppeid. Vesi sai kiiresti otsa ja viimane tund aega tuli joomata vastu pidada. Nii mõnedki ei saanud sellega hakkama ja neil hakkas väga halb. Selle kõige juures sain mina veidi karmima kogemuse. Nimelt just selles laagris oli minu ülesanne olla kuulipildur ja pidin tegema söösthüppeid KSP-58-ga, mis kaalub ligi 7 kg rohkem kui need relvad, mida tavaliselt kasutame.
Kas olete juba õppinud ka relvi käsitsema ja milliseid. Või saab see oskus juba selgeks kooli riigikaitseõpetuse tundides?
„Koolis meil riigikaitsetunde ei olnud, kuid kaitseväes oleme saanud relvaõppetunde nädalate kaupa. Üks nädal pühendati täielikult AK-4 ning teine nädal KSP-58 tundmaõppimisele. Samuti tutvusime relvaga Karl Gustav ehk tankitõrje relv. Neid kolme relva oskab iga sõdur une pealt kokku panna, lahti võtta ning ka nendest tulistada. Karl Gustavist me veel lasknud ei ole, aga see aeg veel tuleb. Teistest relvadest oleme nii palju juba lasknud, et ei tahagi väga enam paugutada, kuna pärast laskmist peab relva hooldama ja see on üks tüütu ja tülikas tegevus.“.
Olete mänginud kolm aastat korvpalli Tartu Salva/Rock-is, kuivõrd annab see spordiala vastupidavust sõdurieluga harjumiseks?
„Mulle tundub, et need poisid, kes enne kaitseväge sporti on teinud, neil on kaitseväe eluga lihtsam harjuda. See spordiala iseenesest ei anna midagi, aga eelnev sporditegemine füüsilise vormi mõttes on tulnud igati kasuks. Näiteks jaksavad varem spordiga tegelenud poisid rännakutel kauem kõndida ja kui oled veel vähe kõvem maapoiss, siis on oluliselt lihtsam tarida seda varustust kaasas, mis kogu aeg seljas peab olema.“
Millised on võimalused korvpalli mängimiseks väeosas, või on siin tekkinud juba uusi sportlikke väljakutseid?
„Korvpalli saab siin mängida küll, kuid SBK ajal ei olnud mul kahjuks ajapuuduse tõttu kordagi võimalust palli puutuda. Nüüd järgmisteks kuudeks sidusin end aga nii paljude erinevate spordialadega kui võimalik: jäähoki, võrkpall, lähivõitlus ja muidugi korvpall.“
Kui sageli saavad ajateenijad linnaluba Võru külastamiseks?
„SBK ajal saime ühe korra 2 tunnise linnaloa, kuna võitsime pataljoni spordipäeva. See oli väga hea vaheldus. Ainuüksi aia tagant väljasaamine tegi rõõmsaks.“
Millisel moel mõjub ajateenistusele see, et pataljon kannab konkreetse ajaloolise isiku, Vabadussõja ühe väejuhi Julius Kuperjanovi nime?
„See ei mõjuta ajateenistust, muidugi on au teenida pataljonis, mis kannab Vabadussõja väejuhi nime.“.
Kindlasti on Kuperjanovi pataljonis teisigi Jõgevamaalt pärit noori mehi , kas olete nendega juba tuttavaks saanud?
„Mina ei ole veel kohtunud teiste Jõgevamaalt pärit poistega. Olen siiani enamasti kokku puutunud Tartust, Võrust ja Valgast pärit ajateenijatega.“
Missuguseid laule Kuperjanovi pataljoni ajateenijad marssides laulavad?
„Meile anti „Sõduri laulik“ ja sealt valisime vastava laulu, mida me marssides laulame. Meie allüksus valis laulu nimega „Oli kodu meil sisemaa põldude vöös““
Öeldakse, et iga sõdur peab kandma oma paunas marssalikepikest. On teil ka eesmärke, mille poole ajateenijana püüate ja tahate eriti silma paista?
„Tahaksin saada võimalikult heaks sõduriks ja kaitsta uhkusega meie riiki. Sõdurite seas on liikvel vanasõna, mis ütleb, et rühm on ühtne ning rühm on nii tugev, kui tugev on tema nõrgim liige.“
Kaitseväelane Danno Nool koos teda Kuperjanovi pataljonis külastanud ema Ülvi Noole, õdede Ketlin Kõre ( istub isa Veiko Kõre kukil) ja Kaisa Kõrega ning vaneaema Marju Kõrega. Pildilt puudub Danno vanem õde Deivi Nool.
JAAN LUKAS
