Ainsa Jõgevamaa sportlasena kahel taliolümpial võistelnud Cristel Vahtra lõpetas sajandivahetusel päevapealt oma sporditee ja raputas jalgadelt ka Eestimaa tolmu. Eelnenud aastate läbielamised olid selleks kõigeks teed sillutanud. Kohtusin Cristeliga pärast tema Eestist lahkumist esmakordselt 2001. aasta Lahti MM-il. Taaskohtumine leidis aset alles nüüd, seitseteist aastat hiljem, kui Cristel oli korraks tagasi Eestimaal.
Sinust on vähe Eestis kuulda olnud. Kus elad ja millega tegeled?
Lahkusin Eestist Soome 1999. aasta lõpus ning elasin seal peaaegu kaheksa aastat. 2007. aasta novembri lõpus kolisime Austriasse. Elu kulges siin vinkadi-vonkadi ja elanud olen ka mitmel pool. Lõpuks maandusin enda jaoks tuttavas Ramsaus ja olen siin elanud viimased viis aastat. Töötan kohalikus koolis Stiftsgymnasium Admont terviseõpetuse ja spordi õpetajana.
Soomes alustasid ju suusatreenerina. Miks siis sellise suunamuutuse tegid?
Soomes elades sain aru, et treeneritöö mind tulevikus enam ei toida, täpsemalt öeldes ei paku huvi, ja tahtsin minna hoopis kooli õpetajaks. Treenerina oled kogu aeg kodust ära, eriti nädalalõppudel. Normaalset elu polnud. See kõik hakkas ühel hetkel kuidagi vastu. Tahtsin teha pedagoogitööd, milleks tundsin kutsumust. Seda enam, et Soomes lõpetasin teist korda ülikooli, lisaks kehalise kasvatuse õpetaja erialale sain juurde terviseõpetuse magistrikraadi.
Miks langes valik Austria kasuks?
Soomes on hea elada, sest kõik on normaalseks eluks väga hästi korraldatud. Aga ma olen olnud terve elu üks rahutu hing, tahtsin kuhugi soojemasse kohta päikese kätte. Mäletan väga hästi kunagistest treeninglaagritest, et kui olin mitu nädalat Muonios või Levil pimedas polaaröös treeninud ja siis läksin Kesk-Euroopasse Alpidesse päikese kätte, oli see lihtsalt väga hea tunne.
Austria on riik, mis näeb pealt välja väga ilus ja muinasjutuline, kuid tegelikkus on hoopis midagi muud. Nagu elus ikka, langesid kõik suured muudatused ühele ajale kokku ja nii olin Austrias tegelikult algul väga raskes olukorras. Sõbranna juba kutsus, et mida sa seal passid, tule Soome tagasi. Aga ma ei tahtnud elule alla anda.
Hea oli see, et hakkasin kohe intensiivselt keelt õppima, sest teisti pole siin elamine mõeldav. Õnneks olin kunagi ka koolis õppinud just saksa, mitte inglise keelt. Sain keele suhteliselt ruttu selgeks, nii et kohalike arvates olen ma lausa keelte talent. Ise ma küll nii ei arva. Kuid üle Harju keskmise räägin ikka. Keeruliseks teeb olukorra muidugi see, et siin on nii palju erinevaid murdeid ja dialekte, esialgu ajas see mind kõik väga segadusse.
Võistlesid ka 1999. aastal Ramsau MM-il ja käisid seal tihti laagrites. Järelikult olid seal justkui oma inimene?
Jah, Ramsaus mind ikka teati. Tulimegi siia ühe pere juurde, olin koondisega aastaid varem seal olnud. Nendega käisime perekondlikult läbi juba siis, kui veel Eesti elasime.
Kohalike jaoks äratab minu spordiminevik tänagi imestust. Õpilased vahel tunnis küsivad ahhetades, et kas te, õpetaja, olete tõesti olümpiamängudel võistelnud. Ja veel kahtedel?
Jah, olen küll, vastan neile, aga see oli sada aastat tagasi ja nüüd olen ma siin. Mis selles ikka erilist on. Nende jaoks on see aga nagu ulme.
Ramsaus sain õpetajana tööle gümnaasiumisse, kus varem olid käinud juba ka minu tüdrukud. Õpetajatöö mulle meeldib ja sobib. Minu arvates on see super amet. Aga siinsete õpilaste ja üldse inimeste mentaliteet on hoopis teistsugune kui näiteks Soomes või ka Eestis. Minu jaoks on harjumatu see pidev targutamine, et miks me seda teeme, kas me peame seda tegema, äkki teeme midagi muud, vaatame veel… Ühesõnaga, puudub konkreetsus ja kõik on kohutavas stressis. Koolitöös käib ka pidev võistlemine. Soomes on vastupidi, täiesti teine koolisüsteem: kõik on rahulik, kõik toimib, on paigas. Isegi mu tütred, kes olid vahepeal Soomes vahetusõpilasteks, tunnistasid seda.
Eestisse tulid aga seekord kooli puhkpilliorkestri saatjana. Kuidas see sõit teoks sai?
Mulle on alati meeldinud muusikaga tegeleda, kuid kunagi jäi see sportimise varju. Tütred Celiin ja Chakliin käivad aga mõlemad kohalikus muusikakoolis, üks mängib klaverit, teine trompetit. Celiin arvati trompetimängijana ka kohaliku gümnaasiumi puhkpilliorkestrisse ja siis ma hakkasin neile rääkima, et teeme Eesti reisi. Mitu aastat oli teema üleval, kuni sel kevadel võeti ideest tuld. Nii tegime väikese turnee, kus andsime kaks kontserti, mõlemad Tartus. Ega nii suurele orkestrile ka nende organiseerimine lihtne olnud.
Räägime nüüd spordist. Kunagi Sa ütlesid, et oled mõtetes selles ikka kinni. Spordiaeg ei lase lahti. Kas oled nüüd suutnud end sellest lahti rebida?
Kahjuks ei, pean veel endaga palju tööd tegema, et hing kunagisest sporditegemisest lõplikult rahu saaks. Muidu on juba hästi, aga kui toimuvad olümpiamängud või MM-võistlused, siis pean öösel unes jälle startima. Hirmuks on ikka needsamad teemad, mis tookord reaalsuses: suuskade määrimine ja võistlusteks valmistumine. Rabelen unes ikka samamoodi nende muredega üksi, nagu siis. Jälle näen, kuidas jooksen viimasel hetkel starti määrimata suuskadega. Oma arust olen ennast nendest kunagistest läbielamistest vabaks lasknud, aga näed… Ikka tuletab meelde.
Viimaste olümpiamängude eel mõtlesin unes, et pole võimalik, kas ma pean jälle startima? Kakskümmend aastat hiljem? Püüan iseendale küll öelda, et Cris, halloo, sinu olümpiast on sada aastat möödas, mida sa siin enam võimled. Sa ei saa enam midagi parandada või muuta. Aga näed, ei saa üle.
Tegid suusarajal suuri tegusid 1990ndatel. Siis, kui suusatamine polnud veel Eestis rahvussport. See polnud ju lihtne aeg?
Minu sportimine sattus paraku rumalale ja halvale perioodile. See oli kõige nõmedam aeg ja kui sinu vastu veel ka pidevalt töötatakse, ütlebki närvisüsteem üles. Toetajaid oli siis ka pea võimatu leida. Keeruline oli…
Eks spordis oli 1990ndatel kõike: armukadedust, ihnust, väiksust, kättemaksu. Kõik maailma pahed kokku, mis meid vaikselt söövad. Kui ise selle sees oled, siis võtad seda paratamatusena. Nii on see alati ja igal pool, see ei saagi teistmoodi olema.
Tagantjärele vaadates võin öelda, et sain spordiga kõva elukooli. Kõige hullem oli Nagano taliolümpial 1998. Leppisin just määrdemehe Pekka Lampineniga kokku, et ta aitab mul suusad ära teha. Testil proovisin, oli libisemist vähe all. Palusin juurde panna, aga kui stardis suusad alla panin, oli kõik endine. Pärast ütles soomlane, et ta ei tohtinud midagi teha.
Kõigest, mis on olnud, ei saagi rääkida. Näiteks võeti mind kord Itaaliast tagasisõidul piiril kinni, sest lubatud viisa teise riiki sisenemiseks oli mulle tegemata jäetud. Õnneks olin piiril üksi ja piirivalvur viis mind omal vastutusel üle. See juhtus veel öösel. Jõhker elu oli.
Maakonnast pakuti Sulle ka vist minimaalselt tuge?
Seda küll. Käisime Mati Alaveriga palju firmasid läbi, aga vaid mõni näpuotsaga toetas. Sporti veel nii ei väärtustatud ja eks raske oli muidugi kõigil, ka ettevõtjatel. Siis istusingi kolm kuud oma sentidega Otepääl, samas kui konkurendid said Kesk-Euroopas liustikel lumel treenida.
Lisaks puudus Sul koondises oma treener?
Ideeliselt treener oli, aga tegelikult polnud. Anatoli Šmigun, kes ajas oma rida, oli ju määratud naistekoondise treeneriks. Lisaks oli ka mu toonane abikaasa Viktor Smirnov justkui treener, aga päriselt teda koondise juurde ei lastud. Nii et kogu aeg oli üks paras jama. Kui sa oled aga spordi sees, siis teed ja sellele välisele võib-olla nii palju ei mõtle. Ei viska seda kõike nurka.
Sinu viimane suurvõistlus oli 1999. aasta Ramsau MM-i teatesõit, kus Eesti koondisega kümnendaks sõitsid. Tahad Sa seda teatevõistlust mäletada?
Ei taha ja päris täpselt enam ei mäleta ka. Aga kui sa mulle nüüd sellest räägid, siis tulevad valusad mälestused. Kui ma aga kogu elu kannan neid vanu valusaid asju endaga kaasas, siis lähen vist hulluks. Parem unustame selle. Aga vihased olime tookord küll. Mina ja Õnne Kurg, sest olime väärt viiendat või kuuendat kohta ja sellega saanuksime lõpuks ometi EOK stipendiumile, kuid kõik seda ei tahtnud. Vandusime siis päris hirmsat moodi.
Tiimitööd ei saa teha, kui tiimi pole. Ainult üks jama kogu aeg käis, ometi olime siis naiskonnaga võimelised olema maailma tipus. MK-etapil jõudsime parimal juhul neljandaks.
Siiski tunnistan, et sport on mulle elus väga palju kasulikku andnud, aidanud hakkama saada raskustega ning kasvatanud distsipliini, aga närvisüsteemile mõjus see laastavalt. Võin kinnitada, et suurteks tegudeks spordis peab mentaalselt väga tugev olema.
Võistlesid kahel olümpial, 1994 Lillehammeris ja 1998 Naganos, kuid elu parimas vormis olid 1995. aastal Thunder Bay MM-il?
Seal tegin tõesti oma karjääri parimad individuaalsõidud, kuid tippvormis olin 1997. aastal Muonios, kui teatenaiskonnaga MK-etapil neljandaks tulime. Seal oli super hea sõita, kerge tunne oli. Lihtne, anna ainult minna.
Thunder Bays suusatasin 15 km klassikarajal oma 17. kohaga endal pildi taskusse. Mäletan, et lõpus suutsin vaid mõelda, et pean üle lõpujoone jõudma. Midagi muud enam ei mäletanud. Jaksasin seal aga kõikidel distantsidel sõita ja mis peaasi, ka kannatada.
Spordiga tegid lõpparve üleöö. Kuidas see juhtus?
Pärast Ramsau MM-i läksin Soome tööle, sest kuidagi tuli ju elada. Oli aasta 2000 ja siiski lootsin veel spordis täie rauaga jätkata. Mulle lubati ka suusaliidust, et Eesti koondislastele aetakse otsitakse sponsoreid, et ettevalmistust uuele tasemele viia. Lõpuks oli juba maikuu käes, helistasin Eesti suusaliitu ja uurisin, kuidas seis on, vaja oleks hakata hooajaks valmistuma. Mulle vastati, et minu jaoks pole kahjuks toetajaid leitud. Vastasin seepeale kohe ühemõtteliselt, et siis on kõik, adjöö! Kõik. Kohe hakati moosima, et pole hullu, küll me kuidagi ikka saame, sõida edasi. Seejärel tegin Soomest ka teise kõne, helistasin isale koju.
Mis isa ütles?
(Cristel teeb pika pausi. Lõug hakkab värisema ja põskedele veerevad pisarad. Nüüdki, kaheksateist aastat hiljem teeb toonane otsus ta hingele haiget. Vaikus.) Ma ei mäletagi enam… Isa on suur diplomaat, ta ei ütle kunagi midagi… Et äkki ikka mõtled veel? (Cristel pühib pisaraid ja vaikib pikalt).
Ju siis pidi nii minema, kuid kerge see polnud.
Mis edasi sai?
Soomes töötasin treenerina suusaklubi Joutsan Pommi juures ja natuke suusatasin ka ise. Mind kutsuti isegi Soome meistrivõistlustele klubi eest teadet sõitma, pakuti võimalusi hakata Soome eest võistlema. Aga siis sündisid mul tütred ja suure spordi jaoks ma enam vajadust ei tundnud.
Ramsausse jõudes algul isegi suusatasin ja tegin natuke veel trenni, kuid siis vaatasin, et mida ma tõmblen. Lõpetasin ära. Alles eelmisel aastal hakkasin uuesti jooksma. Kohe hakkasin igasugustel kohalikel võistlustel võitma. Ega mind sporditegemine muidu ei huvita ka, kui ma poodiumil ei seisa.
Kunagi enne suusatamist olingi ju jooksja. Tulin isegi 4000 meetris Elvas Eesti krossijooksu meistriks. Jooksmine mulle meeldis väga, mõnus oli. Seda ala oli ka lihtsam ja odavam teha. Suusatamiseks oli vaja aga lund ja palju rohkem raha. Rääkisin kunagi ka oma treenerile, et keskenduksin ikka jooksmisele, aga see ei läinud läbi.
Oled Sa oma eluga rahul?
Arvan küll, pärast kõiki neid aastaid ja mälestusi. Häda pole midagi. Mul on hea olla, sest mul on korralik haridus. Keeled on suus ja teen tööd, mis mulle tõeliselt meeldib. Lapsed kannavad minu nime ja mu praegune elukaaslane on austerlane. Olen eluga siinsesse süsteemi sisse saanud ja kui ise oled inimene, siis on ka teised sinu vastu inimesed.
Cristel Vahtra
Sündis 20. märtsil Palamusel
Hakkas sportima 1987 Ülenurme keskkoolis Harri Kõksi õpilasena
Lõpetas 1998 Tartu Ülikooli KKT ja 2007 Jyväskylä Ülikooli magistriõppe
1994 Lillehammeri OM-il parim 27. koht 5 km-s (klassikatehnikas)
1998 Nagano OM-il parim 29. koht 30 km-s (vabatehnikas)
1995 Thunder Bay MM-il parim 17. koht 15 km-s (klassikatehnikas)
1997 Trondheimi MM-i parim 43. koht 5 km-s (klassikatehnikas)
1999 Ramsau MM-il parim 25. koht 15 km-s (vabatehnikas) ja teatesõidus 10.
Aastatel 1992–2000 võitis Eesti meistrivõistlustelt individuaalselt 5 kulda, 5 hõbedat ja 12 pronksi ning teatesõidus 4 kulda
TIIT LÄÄNE
