Elu Kreekas erineb tunduvalt elust Eestis, sest seal ei peeta kellaaegadest kinni, nagu meil üldiselt kombeks. Lisaks sain ligikaudu 80 uut tuttavat, “teise” pere ja veetsin lõbusa ning unustamatu nädala Kreeka linnas Thessalonikis, kus oli iga päev üle 23 kraadi sooja. Üllatav oli see, et paljud eurooplased ei teadnud midagi Eestist või kui olidki midagi sellest kuulnud, polnud neil aimugi meie riigi asukohast.
Juba lennukis Saksamaalt Kreekasse alustasin juttu kõrvalistuva daamiga, kes, nagu hiljem selgus, oli sündinud Kreekas, aga elab praegu Ameerika Ühendriikides Washington DCs. Ta oli kindel, et meil tuleb vapustav nädal ja me hakkame koju minnes seda maad igatsema.
Kreekas tervitas meid meeldivalt pehme tuul ja ülisoe päike! Ma ei jõudnud juba oma perega kohtumist ära oodata, põnevus aina kasvas. Kohe, kui oma võõrustajaperet silmasin, kiirustasin nende juurde. Mu pere oli viieliikmeline, kuid lennujaama oli vastu tulnud vaid vend Giorgos, kellega koos osalesimegi selles programmis, vanem õde ja isa. Mind tervitati kahe põsemusiga, mis oli esialgu harjumatu. Kodus tervitasid mind ema ja pisike nelja-aastane õde.
Kool otse mere ääres
Selles linnas on kõik majad väga sarnased: heledates toonides, mitmekorruselised ja ümbritsetud rõduga. Harilikult ei kasutata majades treppe, vaid sõidetakse liftiga.
Esimese õhtu veetsin õe ja vennaga kesklinnas: jalutasime keskväljakul ja Thermaikose mere ääres, mis on väga saastatud. Tol õhtul oli see oranži värvi, kuid keegi ei teadnud, millest. Nägin ka Thessaloniki White Tower’it, mis oli õhtuses tuledesäras.
Kreeka tänavad on üldjoontes puhtad, kahesuunalistest teedest on saanud ühesuunalised, sest autod pargivad mõlemal pool. Ka ei panda seal päevasel ajal autodel tulesid põlema, turvavöö peab kinnitama ainult juht ja paljud rollerijuhid ning mootorratturid ei kanna kiivreid ega eririietust.
Kreeklastel on tavaks käia õhtuti kohvikutes istumas ja juttu ajamas. Mina veetsin kaks õhtut kohvikus nimega Mojo, mis asub pudelikujulisel Aristotelous’i väljakul, kus pakutud kohvi- ja kakaojoogid olid imehead.
Igal pool liikus ringi palju tüütuid tänavamüüjaid, enamjaolt mustanahalisi, kes üritasid visalt oma kaupa pakkuda.
Minu hilisõhtud möödusid jalgpalli vaadates, sest pere oli kiindunud sellesse spordialasse.
Kreeklased söövad pidevalt midagi. Toidud on väga maitsvad, nende toidulaual on palju tomateid, kurke, salatit, oluline on ka fetajuust.
Järgmisel hommikul läksime kella 8-ks kooli (2nd Lyceum of Kalamaria), mis asub otse mere ääres. Kool on ümbritsetud aiaga, mille värav on lukus terve koolipäeva. Kool jaguneb kaheks. Vanas osas on põhikool ja uues, kus meiegi olime, gümnaasium. Kooliõu oli saabumisel õpilasi täis, panin tähele, et seal olid nii korvpalli-, võrkpalli- kui ka jalgpalliplats, kus õpilased vahetundide ajal aega veedavad.
Neli töötuba
Programmis osalejad kogunesid saali, kus meid õige pea töötubade järgi jaotati ja lahku aeti. Kokku oli meid üle Euroopa 19 riigist ja 20 koolist. Need riigid olid Eesti, Soome, Rootsi, Norra, Taani, Wales, Iirimaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Luxemburg, Holland, Belgia, Kreeka, Portugal, Hispaania, Itaalia, Slovakia, Ungari ja Austria.
Töötubasid oli neli: teatri , muusika/laulmise, tantsu ja filmi töötuba. Pidime nädala lõpuks kokku panema etenduse, mille teemaks on usuline erinevus ja võrdsus, kui tegemist kahe erinevast religioonist pärit üksteist armastava inimesega.
Mina osalesin teatri töötoas, kus meid jagati kahte ossa. Minu grupp oli kristlasest Peter’i perekond ja teine oli islamiusku Fatima pere. Pidime etendama pereliikmete negatiivset reaktsiooni, kui saadakse teada, et Peter tahab abielluda teisest religioonist tüdrukuga.
Esimene päev oli kurnav, sest sain tuttavaks nii paljude inimestega, kes tutvustasid end, küsisid minu nime ja kodumaad. Nimesid oli väga raske meelde jätta, olin kaval ja kirjutasin neid üles. Päeva suurim šokk oli see, kui nägime kooli WCd, mis kujutas endast vaid auku põrandas.
Avamisel esitasin koos kuue õpilasega luuletuse “Peace“, mille pidime koostama etteantud sõnadega Giannis Ritsose samanimelisest luuletusest. Sama päeva õhtul käisime koos teiste Euroopast pärit õpilastega bowlingut mängimas. Õhtul algas tugev äiksevihm.
Vihm jätkus ka järgmisel päeval ja neljapäev oligi kogu nädala kõige jahedam päev. Koolis jätkusid taas töötoad. Üks kreeka poiss rääkis mulle oma koolist ja õpetas pisut kreeka keelt ning mina talle eesti keelt. Ta oskas isegi järele öelda “kuulilennutee-tunneliluuk”!
Reedel oli proovide päev, sest õhtul oli lõpuetendus, mis õnnestus, oli väga võimas ja emotsiooniderohke. Õhtu veetsime klubis Verso koos teiste eurooplastega tantsides. See oli meile, eestlastele, viimane õhtu koos selleks hetkeks juba sõpradega.
Kiindusin mind vastu võtnud peresse
Selle päeva lõpuks teadsin ma juba enamiku kaaslaste nimesid ja mul polnud probleemiks kutsuda neid nimepidi ja samuti teadsin ka nende päritolu.
Laupäev möödus meil perede seltsis, teised aga läksid üheskoos väljasõidule Virginiasse muuseumidesse ja rannapeole. Mina veetsin päeva koos oma pereliikmete ja Dianaga, kelle võõrustaja-õde läks väljasõidule.
Kiindusin selle lühikese ajaga väga oma peresse ja tundsin end juba peaaegu nagu kodus. Meie lahkumine Kreekast oli pisaraterohke, kuid lubasime tagasi tulla ja ühendust pidada.
ii
HILLE MALM
