Tänavune talv oma rohkete tuiskude, erakordselt paksu lume ja veebruarikuise pakasega oli kurnav meile, põhjamaalastelegi. Mehhiklase, kes harjunud talvel vaid paari-kolme külmakraadiga ning lund pole üldse varem näinud, oleks selline talv pidanud täielikult rööpast välja viima. Möödunud sügisest Jõgeval viibiv vahetusõpilane Carlos Gustavo Ochoa Martinez de Pinillos siinsest lumest ehk tõesti vaimustuses pole, ent on oma vahetusaasta senise kuluga siiski rahul.
17-aastase Carlose kodulinn Monterrey asub Mehhiko põhjaosas. Riigi pealinnast Mexicost jääb see kaheteisttunnise autosõidu või poolteise lennutunni kaugusele. Sellest, et Eesti piirides nii pikka autosõitu või õhulendu pole võimalik ette võtta, on Carlos ammu aru saanud. Enne siiatulekut ei teadnud ta aga Eestist mitte midagi. Ka ükski tema eakaaslane ei teadnud.
“Isegi Euroopas ei teata Eestit kuigi hästi,” ütles Carlos. “Käisime möödunud nädalal koolikaaslastega Austrias turismireisil ja kui me vastasime küsimusele, kust me tuleme, et Eestist, siis küsiti enamasti vastu: “Kus see veel on?”.”
Vahetusõpilaseks mineku mõtte “istutas” Carlose pähe tema isa.
“Algul polnud ma isa ideest kuigi suures vaimustuses,” tunnistas noormees. “Ma ei saanud aru, miks ma peaksin kuhugi minema, kui mul koduski kõik hästi on. Pikapeale hakkas aga mõte mulle meeldima.”
Välismaale minekuks tahtis Carlos saada stipendiumi. Õpilasvahetust korraldaval rahvusvahelisel organisatsioonil Youth For Understanding (YFU) oli stipendiume pakkuda Brasiiliasse, Saksamaale, Soome ja Eestisse. Brasiilia tundus kodumaaga liiga sarnane, Saksamaa samuti liiga tavaline, Soome stipendium oli aga mõeldud väikese sissetulekuga perest pärit noorele, kelleks Carlost lugeda ei saa. Nii jäigi üle ainult Eesti.
Siia saabus Carlos augusti keskel. Esimesed viis päeva veetis ta koos teiste YFU vahendusel Eestisse tulnud vahetusõpilastega laagris, siis sõitsid kõik laiali oma perede juurde. Carlose siinseteks võõrustajateks on Jõgeva lähedal Võduveres elav perekond Säärits. Kui päris kodus Monterreys on tal vaid üks (noorem) õde, siis siinses peres on tal tervelt kolm venda ja õde: Simmo, Kätri-Avelin ja Mattias käivad vastavalt kümnendas, seitsmendas ja kolmandas klassis ning Oskar lasteaias.
Algul suhtles Carlos nii võõrustajapere kui ka klassikaaslastega Jõgeva Gümnaasiumi XI b klassist inglise keeles, nüüd saab aga suurema osa jutte eesti keeles räägitud. Selles, et tal eesti keele omandamine nii edukalt on läinud, on kõige enam “süüdi” Sääritsate pereema Ave ja Jõgeva Gümnaasiumi II b klassi juhataja Linda Tross. Ave ei oska nimelt üldse inglise keelt ja selleks, et Carlos temagagi suhelda saaks, pidi ta hakkama ruttu eesti keelt õppima.
Linda Trossi ja tema II b klassi seltsis veedab Carlos aga kolm tundi nädalas. Tema klassikaaslastel on samal ajal vene keele tund.
“Leidsin, et Eestis olles peaksin keskenduma eelkõige eesti keele õppimisele ja seepärast pakuti mulle võimalust vene keele tundide asemel ühe algklassi juures oma eesti keele oskust parandada,” ütles Carlos. “Ma vestlen laste ja õpetaja Lindaga ning tema parandab mind, kui ma vigu teen.”
Vastuvõtt tundus leige
Esimesel koolipäeval jahmatas Carlost see, et ta vaid kolme kaasõpilasega jutule sai. Mehhikos poleks selline asi kuidagi mõeldav olnud. Üks kõnetajatest oli Kertu Tutt, kes ise möödunud aastal vahetusõpilasena Ungaris viibis ja kodukoolis “saatusekaaslast” kohates kohe oma abi pakkus. Põhjamaiselt leigeks jäi suhtlemisaktiivsus algul veel mõneks ajaks, nüüd on Carlosel aga koolis päris palju sõpru, kusjuures mitte ainult oma klassis.
“Käime koos pidudel või ajame lihtsalt kellegi pool juttu,” ütles Carlos.
Et Sääritsad on väga sportlik pere, on ka Carlos sporti teha saanud. Mõistagi on ta ära proovinud suusatamise ja kelgutamise, aga käinud ka Sääritsate pereisa Aimuri juhendatavatel maadlustreeningutel.
“Kodus tegelesin ma poksiga, aga et Jõgeval seda ala ei harrastata, siis proovisin ära maadluse,” ütles Carlos.
Mõnikord on ta ka Avega Jõgeva Koolituskeskuse korraldatavatel hispaania keele kursustel kaasas käinud. Ent nagu selgus, ei tunne ta end seal sugugi nii koduselt, kui arvata võiks.
“Mehhikos räägitav hispaania keel erineb üsna suurel määral Hispaanias räägitavast,” ütles Carlos. „Mina mehhiklasena saan hispaanlaste jutust suhteliselt hästi aru, aga hispaanlane sellest, mida mina kodumaal oma sõpradega räägin, arvatavasti mitte. Osalt on see, tõsi küll, tingitud sellest, et me kasutame slängi.”
Lühikest aega käis Carlos ka rahvatantsutreeningutel, ent nüüdseks on ta sellest loobunud. Eestimaa teistest paikadest on Carlos siin viibitud aja jooksul ära näha jõudnud Tallinna, Tartu, Viljandi, Rakvere, Rapla, Põltsamaa ja veel mõned kohad. Kui Austria-reisini tundus lumi talle täitsa meeldiva või vähemasti juba harjumuspärase asjana, siis Austrias sooja ja lumevabasse kevadesse sattunud, tundis ta äkki, et tal on lumest villand.
Erilises vaimustuses pole ta ka eestipärasest toidust: siin süüakse tema meelest liiga palju kartulit ja sealiha. Eriti kehva mulje on talle aga jätnud see kraam, mida Eesti toitlustusasutustes mehhikopärase toidu all pakutakse: see ei tundu ei maitsev ega ka ehtne.
Mõned korrad on Carlos siin ka ise mehhiko toite valmistada püüdnud, ent väga kõva toiduvalmistaja ta paraku pole. Küll aga on tal Avega kokkulepe, et kui Avel kodustes töödes abi vaja on, siis annab ta Carlosele konkreetse ülesande. Vahel on Carlos näiteks puid toonud, ahju kütnud või koera jooksma lasknud.
Pole jalgpallifänn
Teleka vaatamisele Carlos Eestis palju aega pole raisanud, sest koos Simmo ja Mattiasega jalgpalli ta eriti vaadata ei taha (ta pole üldse selle ala fänn!) ja koos Oskariga multikaid ka mitte. Parema meelega vestleb ta hoopis Avega või aitab Mattiasel inglise keelt õppida.
Vanematega suhtleb Carlos Skype’i ja MSNi kaudu või e-posti teel. Samal viisil suhtleb ta ka oma Mehhiko sõpradega ja Taanist pärit vahetusõpilasega, kes praegu tema kodus elab.
Kui Carlos koju tagasi läheb, alustab ta uuesti üheteistkümnendat klassi. Vahetusõpilase aastal kulub aeg ju põhiliselt kohaliku keele õppimisele ja uude situatsiooni sisseelamisele. Nagu meilgi, omandatakse ka Mehhikos keskharidus kaheteistkümne aastaga. Riigikoolides on sealgi õppimine tasuta, erakoolides (ka Carlos käib ühes sellistest) aga tasuline. Sooja lõunasööki Mehhiko koolides aga ei pakuta. Söökla asemel on koolides midagi puhveti või poe taolist, kust saab eineks midagi suupärast soetada.
Carlose tulevikuplaanid pole veel väga täpset kuju võtnud.
“Isa moodi inseneriks ma saada ei taha. Lapsena unistasin arstikutsest, aga seegi on nüüdseks tagaplaanile jäänud. Kõige tõenäolisem on, et lähen pärast gümnaasiumi lõpetamist rahvusvahelisi suhteid õppima,” ütles Carlos.
Oma siinsetest sõpradest on tal kolme kuu pärast kindlasti kahju lahkuda, ent tänapäeva sidevahendite ja reisimisvõimaluste juures ei pea ta nendega suhtlemisest ju ka tulevikus loobuma.
Siinsed sõbrad on Carloselt tihti küsinud, kuidas üht või teist asja hispaania keeles nimetatakse. Vast ehk kõige sagedamini on tal aga aru anda tulnud, miks tal ikka nii pikk nimi on.
“Carlos ja Gustavo on minu eesnimed, Ochoa minu isa esimene ja Martinez de Pinillos mu ema teine perekonnanimi. Meil ei võta naine abielludes mehe perekonnanime, küll aga saavad lapsed perekonnanime, mis on kombinatsioon nende isa ja ema omast,” ütles Carlos, keda juhuslik vastutulija vaevalt et mehhiklaseks pidada oskaks. Välja näeb ta üsna eesti koolipoisi moodi.
Aimur Säärits, Carlose “Eesti isa”:
Carlos kohanes meie peres üsna kiiresti ja eriti head suhted on tal kujunenud just väiksemate lastega. Ta on lõbus lõunamaa sell, keda hommikuti on päris raske voodist üles saada. Nii kipuvad meie lapsedki kooli hilinema, sest peame kõik koos autoga kodunt teele asuma – kes kooli, kes tööle, kes lasteaeda.
Sellele, et Carlos üsna ruttu eesti keeles suhtlema hakkas, aitas palju kaasa see, et meie pereema Ave inglise keelt ei oska. Et Carlosel temaga soov suhelda oli, tuligi tal kiiresti keelt õppima hakata. Koolis tahavad paljud aga Carlosega just inglise keeles suhelda – selleks, et keelepraktikat saada.
Carlose viibimine meie peres on õpetanud meid üksteisega veelgi rohkem arvestama ning kinnitanud kümnendas klassis õppiva Simmo soovi minna järgmiseks õppeaastaks vahetusõpilaseks Brasiiliasse.
Mihkel Schasmin, Carlose sõber:
Kohtasin Carlost esimest korda õppeaasta esimesel koolipäeval, ent lähemalt tuttavaks saime Rannal meie kooli traditsioonilises sügislaagris. Ehkki me ei õpi ühes klassis, oleme saanud headeks sõpradeks.
Carlos on avatud ja soe suhtleja ning temaga on huvitav maailma asjadest rääkida, sest ta on kaugelt tulnud ja näinud hoopis teistsuguseid asju. Räägime igasugustest asjadest, poliitikast sealhulgas. Kui mina näiteks enne hiljutisi valimisi kurtsin, et erakondade alailma televisioonis kedratavad reklaamid hakkavad ära tüütama, siis lohutas Carlos mind sellega, et neil olevat see valimiseelne kära veel hullem ja tüütum.
Välimuselt ei jäta Carlos aga üldse kaugelt tulnu muljet. Kui me koos välja läheme ja keegi Carlosega eesti keeles juttu alustab, siis ma igaks juhuks selgitan, et ta on mehhiklane ega pruugi kõigest päris hästi aru saada. Tavaliselt küsitakse selle peale: “Nalja teed või?”.
i
RIINA MÄGI
