Jõgeva linnaraamatukogus esitleti hiljuti Tea Lalli noorsooromaani “Ära armasta mind enam”. Raamatukogu teise korruse lugemissaal, kus esitlus toimus, on ka autori igapäevane tööpaik.
Tea Lalli esikromaani “Katki” ilmumisest saab peatselt aasta. Teine romaan on küll mahult esimesest õhem, ent aitab see-eest hästi leevendada noorsookirjanduse põuda meie raamaturiiulitel. Ning tore on ka see, et Tea ande austajad tema teist raamatut kaua ootama ei pidanud. See näitab, et Tea pole kavatsenudki kirjandusilmas mingiks juhukülaliseks jääda. Tore on ka see, et Tea Lalli mõlemad romaanid on pälvinud avaliku tunnustuse: “Katki” tuli kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel kolmandaks, “Ära armasta mind enam” jõudis kirjanike liidu romaanivõistlusel äramärgitute hulka.
Raamatuesitlus toimus vestluse vormis: kolleeg Ene Sööt esitas küsimusi ja Tea Lall vastas neile. Küsida oli siiski voli ka teistel esitlusel viibinutel.
Üks küsimustest oli näiteks ajendatud sellest, et romaani kolmel peategelasel, Gailil, Ülasel ja Tuulel, tuleb oma vanemate vastutustundetuse tõttu nii mõndagi läbi elada. Ene tahtiski teada, kas Tea on ka tegelikus elus kohanud lapsi, kellel oma vanemate pärast häbi on.
“Olen küll,” kinnitas Tea ja lisas, et lapsed ongi tänapäeval tihti arukamad kui nende vanemad.
Eriline suhe
Ene juhtis tähelepanu ka sellele, et kunagi ka kinnisvaramaaklerina leiba teeninud Teal on eriline suhe korterite ja majadega: ta armastab neid kirjeldada ja neist midagi nii iseloomulikku välja tuua, et nad muutuvad nagu raamatu tegelasteks.
“Minu jaoks on majad tõesti olulised tegelased, peaaegu nagu inimesedki,” ütles Tea. “Ka mu teise raamatu kaanel on vana maja, milles kolm peategelast kokku saada armastasid. Kaanekujunduse esimese variandiga ma polnudki rahul: kunstnik oli selle teinud nii rohelise ja helge, et see ei läinud minu meelest kuidagi kokku loo vaimuga. Teise variandiga jäin rohkem rahule.”
Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru ütles ääremärkusena, et prantsuse filosoofil Gaston Bachelard’il on terve teooria maja või ruumi poeetikast ning et Tea raamatutes on just sedalaadi poeetika sees.
Toomas Murul kibeles keelel ka küsimus, kas Tea Lall lapsena ikka Astrid Lindgreni raamatuid luges. “Ära armasta mind enam” on Muru meelest nimelt kui Lindgreni “Bullerby laste” vastand. Bullerby lapsed elasid üdini turvalises maailmas armastavate inimeste keskel, Gail, Ülane ja Tuule peavad aga silmitsi seisma nii mõistmatute vanemate, eluraskuste kui ka mõnitavate koolikaaslastega.
“Loomulikult lugesin ma lapsepõlves Lindgreni raamatuid ja elasin neisse nii sisse, nagu oleks see minu enda elu. Aga see ei takistanud mul nüüd hoopis teistsugust noorteraamatut kirjutamast,” ütles Tea Lall.
Eksitav pealkiri
Tema kolleeg Meeri Remmelg tahtis teada, kas Tea ei näinud ohtu, et tema teise raamatu pealkiri lugejat eksitab. “Ära armasta mind enam” võiks ju sobida armastusest nõretava “naisteka” kaanele.
“Natuke kartsin küll, et keegi pealkirja lugedes eksiteele satub,” tunnistas Tea. “Kui see lause näiteks interneti otsingumootorisse sisestada, siis tuleb välja viiteid Perekooli foorumile ja ei tea millele veel. Aga see oli siiski romaani sündmustiku seisukohalt väga oluline lause ja seepärast ei hakanud ma uut pealkirja otsima.”
Noortelt pole Tea Lall oma uue romaani kohta veel kuigi palju tagasisidet saanud, ent ta loodab, et see tuleb. Kirjastuse Fantaasia omanik ja juht Eva Luts (just see kirjastus Tea teise raamatu välja andiski) lisas, et tegelikult võiks “Ära armasta mind enam” seista ka lapsevanemate ja õpetajate lugemislaual.
“Neile on raamatus nii mõnedki vihjed, mis võiksid neil aidata oma laste või õpilaste juures raskustesse sattumisele viitavaid ohumärke ära tunda,” ütles Eva Luts. Tema sõnul on “Ära armasta mind enam” müügi mõttes üsna edukas olnud ning ega seda poodides nii väga enam saada olegi.
“Ära armasta mind enam” on tõesti haaravalt kirjutatud. Haaravus on noorsooromaani puhul kindlasti voorus: kui noor lugeja üht raamatut lugedes hea elamuse saab, siis võtab ta varsti ehk ette ka mõne paksema teose.
Tea Lallilt küsiti mõistagi ka seda, millal ta lugejaid järgmise raamatuga rõõmustab või missuguse kirjandusvõistluse ära võita kavatseb.
“Võistelda ma tegelikult enam ei tahaks. Võib-olla siis enam nii hästi ei lähe. Aga kirjutada kavatsen tulevikuski. Järgmisena võiks teha ühe lõbusamate juttude raamatu. Aga kui jälle kurb raamat välja kukub, siis peaks selle tagakaanele tegema taskurätikuga tasku,” ütles Tea Lall muiates.
“See on geniaalne turundusnipp,” arvas Toomas Muru.
