„Kas sa ei saaks seda kuidagi peatada,“ küsis tuttav sotsiaalmeedias Umami restoranihoone lammutamise kohta. Peatada mida? „No selle detailplaneeringu elluviimist.“
Kui muinsuskaitsel oleks selline jõud ja pädevus, siis oleks igasugune avalik menetlus planeeringute koostamisel ja kehtestamisel mõttetu. Kohati on ta mõttetu ka tänasel viisil. Tsiteerides ühte kuuldud ütlust – kui tahad midagi varjatult avalikus ruumis ära teha, siis tee seda avatud menetlusega, sest keegi ei pööra tähelepanu. Avalik menetlus toimib ainult siis, kui ühele erahuvile on olemas teine, vastanduv erahuvi.
Avaliku huvi edukaks kaitsmiseks ei ole meie kogukonnad ja kodanikuühiskond veel täit jõudu saavutanud. Järelikult on kõikide huvide arvestamine ja tasakaalustamine ikkagi tugevama osapoole – avaliku võimu, ruumilise planeerimise puhul, kohaliku omavalitsuse ülesanne. Näilise kaasamisega seda ülesannet ei täida.
Kolm määratlust
Muinsuskaitse on tunnetuslik distsipliin, taju põhine, inimesest lähtuv ehk siis subjektiivne. Kuna muinsuskaitsel on otsesed tagajärjed omandile, ei saa see aga olla suvaline. Ka selles, kuidas ja mida me väärtustame, on võimalik kehtestada reegleid, teha kokkuleppeid ning hoida põhimõtteid.
Hoonete vanuse, aga ka näiteks arheoloogiliste leidude puhul, on meie ajalookirjutuse kontekstis oluliseks piiriks Põhjasõda. 1710. aastast vanemad hooned, leiud ja esemed on automaatselt nii kõrge ajalise väärtusega, et nende osas vaidlust kaitsmise-mittekaitsmise skaalal ei ole.
Rahvusvaheliselt määratletakse maailmapärandi paikasid nende kultuuriväärtusi arvestades kolme faktori kaudu.
Esiteks emotsionaalne, identiteeti kujundav side paiga või esemega. See võib olla seotud vanuse, traditsiooni, järjepidevuse, mälestuste, ajalookirjutuse, legendaarsuse, imetabasuse, tunnete, spirituaalsuse, religioossuse, sümbolite, poliitika, patriotismi või rahvustundega. Ehk siis näiteks maja enda füüsiliste omaduste kõrval on sama oluline see, mida ta meile tähendab.
Teiseks faktoriks on suhteline tehniline või kunstiline väärtus. See suhteline tähendab võrreldes teiste sarnastega. Suhteline väärtus peab olema väljaselgitatav uurimistöö käigus, milles hinnatakse kriitliselt objekti väärtust nii tema loomise, kasutamise kui ka kaasaja hetkel.
Kolmandaks kaaluks on haruldusväärtus ja unikaalsus. Tõsi ta on, mida vähemaks jääb keskkonnas mingi ajastu või tüpoloogia näiteid, seda rohkem koguvad kaalu näited, mida muidu peetaks võib-olla keskpäraseks. Ja kui miski on oma liigi viimane esindaja, siis on haruldusväärtus maksimaalne.
Väärtusliku hoidmine
Viimastel aastatel on koostatud 20. sajandi arhitektuuri, rehielamute, militaarpärandi, ajalooliste looduslike pühapaikade alusuuringud, kaardistamised. Tuhandeid hooneid, paiku ja objekte on läbi kammitud nii nende kolme mainitud kriteeriumi kui ka veel peenemate sõeltega.
Nii avastamegi ühel päeval, et kõik, mis pole kaitse all, aga on väärtuslik, kuulub lammutamisele. Ja see, mis on juba kaitse all, selle remondivõlg on nii suur, et mõistus tõrgub investeerimast. Seda, mis teeb Eestist Eesti – tema kultuuripärand, on taastumatult kadunud.
Vägisi ei hoia ja säilita meie kultuuripärandit miski – küsimus ei ole selles, mida ja kui palju me kaitseme või jõuame kaitse alla võtta, vaid selles, mida me väärtustame.
Kui mitmekesist elukeskkonda, siis võiks betoonlinna vahele jääda ka mõni puumaja, aga selleks on vaja kohalikku omavalitsust, kes planeerib elukeskkonda, mitte lihtsalt ei tegele ehitusõiguse andmisega.
Muinsuskaitse ülesandeks jäägu kultuuripärandi kõige väärtuslikuma osa eest hoolitsemine. Kui väärtustame omaenda mälu ja tahame säilitada identiteeti, siis kuulame, mis kogukonnal öelda on enne, kui buldooser tööle hakkab.
SIIM RAIE, Muinsuskaitseameti peadirektor
