“Peipsi kohalt lükkame lahti, meie väikese Maarjamaa,” laulsid kord Johansonid. Eelmisel aastal hakkasid britid sarnast laulu laulma La Manche kohta. Päevavalgel nägid tunnelist väljumas poola torumehi ja leedu ehitajaid, pimedas aimasid sudaanlaste särasilmi ja islamiriigi habemeid. Siis kahtlustasid veel, et maksid meile liiga palju Ülemiste ristmiku rekontrueerimiseks ja hakkasid Brüsseliga läbi rääkima, kui kinni nad torusiibri lükata võivad. Otsustasin neil külas käia enne, kui see juhtub.
Seekord ei valinud ma kõige odavamat reisipaketti, vaid järgmise, sellise, millega reisib keskmise palgaga keskmine eestlane. Tallinnast Liverpooli, sealt Šotimaale, Põhja-Iirimaale, Iirimaale ja tagasi Tallinna, kokku üheksa päeva. Ma olen täitsa maalt ja juba lennujaamas oli vahtimist küllaga. Lennu-taat on seal ainsana alumiiniumist, teised asjad põhiliselt puust. Puust mansetinööbid maksavad Tallinnas sama palju, kui Dublinis käsitsi kootud kampsun! Veel mõni meeter puust kikilipse ja siis tõusimegi pilvedesse: Nordica kiilike Bombardier CRJ900, 88 erilennu eestlast ja hinnad.
Enne kui kiilike pilvevatti jõudis, tuvastasin, et ka meie metsade vahel haritakse põlde. Tänan teid, Vooremaa talunikud, liigutava elamuse eest. Taevas oli ilus ja päike paistis kogu aeg. Mõtlesin, et kui mina oleksin valitsus, annaksin igale talule aktsiisivaba pilvetupsu, mida saaks nööri otsas pidada ja vajadusel välja väänata. Õhtuleht märkas lendamas ufot, mina kahjuks mitte. Maandumise eel lahendasin Inglismaa udude saladuse. Nimelt on pilvkate saare kohal kahekihiline: kui üks kiht eest ära tõmmata, jääb teine ikka kuskile kõõluma.
Maandudes oli Lennarti lennujaam asendunud Lennoni omaga, aga inimesed ikka samade nägudega ja samamoodi riides nagu meil. Kui kolisime ümber reisibussi, märkasin esimest erinevust: liiklusringid kerisid nüüd päripäeva. Ja seal, kus meil autojuhid, istuvad neil poisikesed ja blondiinid! Salm: “vaata enne vasakule…” ei kehti üldse. Kuidas tuleks liigelda kõnniteel? Ja muuseumisaalis? Autodel on taga kollased ning ees valged numbrimärgid. Ikka selleks, et politseinik kohe aru saaks, kumbapidi auto sõidab.
Liverpooli elanikud olid laupäevaõhtuselt lahedad ja prisked, sest elavad heaoluühiskonnas. Paneb selline vaadike endale pitskleidi selga, kõigub tikk-kontsadel kahele poole, naerab laginal ning tema peikal ei jäägi muud üle, kui rahulolevalt huilata. Ei mingeid komplekse: tööline on rahul, et ta on tööline ja elab silmapiirile kanduva töölistänava kuldnokapuuris, ametnik, et ta on ametnik ja elab pisut kallima tänava samasuguses kuldnokapuuris. Elagu rõõmsad näod. Kurva näoga kodutuid on üksikuid, nemadki töötavad õhtuti biitlite tänaval Caverni klubi ees.
Väsinuna jõudsin traditsioonilisse inglise kolme tärni hotelli. Kui olin Titanicut meenutavast koridorirägastikust oma ukse leidnud, avastasin maali ja kristalllühtri alt külalislahke teekandiku ning kolme auguga pistiku. Kuidas saada hakkama kraanikausiga, mille ühest kraanist tuleb ainult keeva ja teisest jääkülma vett? Loputuskasti kasutamine sarnaneb jalgrattakummi pumpamisega, aga on õpitav. Hommikusöögisaalis nuputan koos jaapanlasega, kas võtta kohvi kõrvale peekonit, ube, vorstikest, seeni, härjasilma, keedumuna, munahüüvet, küpsetomatit, kartulikäkki, verikäkki või röstsaia? Vana eesti kombe kohaselt kühveldan igaks juhuks igast kuhja taldrikule. Järgmisena magustoidud. Siis venitan end taas bussiistmele ja jään kuulama giidi, kes sealmail seigelnud 25 aastat.
Inglastele tunduvad šotlased karvaste võsaelanikena. Šotlane tervitab Šotimaad külastavat inglast lausega: “Welcome back to civilization.” Mõlemad peavad iirlast ehk Paddy`t sinisilmseks ja lihtsameelseks ning tunnevad tema maja eredalt värvitud seina järgi. Kõik kolm on ühel meelel selles, et waleslane on ühenduslüliks nende ja inimsoo kaugema mineviku vahel. Tegelikus elus on kõik lahedad sellid, hindavad sõbralikkust ja naeratavad kenasti vastu. Peab ütlema, et britid on vinged numismaatikud! Iga piirkonna pangad vermivad oma münte ja trükivad oma pangatähti! Sama väärtusega mündid võivad olla erineva suurusega, kujuga, kujundusega, eri metallist ja tavaliselt ilma numbriteta. Ometi teavad kõik, mis nende eest osta saab.
Loch Nessi järve ääres kuulen midagi, mis meenutab ühtaegu nii taani kui portugali keelt. Ma olen tobu. See on ju gaeli keel, mida märkan nüüd üha rohkem, eraldi telekanalis ka subtiitritega. Inglise keelega on ühised vist ainult numbrid. Aru ei saa midagi, aga kõlab kenasti, eriti kui lauldakse. Sildid kahes keeles, kasutajaid tundub olevat küll. Iiri keelega sarnane, aga mitte sama. Keltide, piktide, roomlaste, anglide, sakside, germaanlaste ja viikingite pärand. Ja veel varasem saladuslik rahvas, kellest säilinud kiviringid ja hunnik kuldehteid. Kanarbikunõmmed, kaljurahnud, metsatihnikud, kosed ja lambakarjamaad mäletavad neid kõiki. Bussiaknast pildistades kehtib vana tamme reegel: ükskõik mida sa kaameraga sihid, pildile jääb tavaliselt ikka lähim lehtpuu. Kui tahad järvel koletist pildistada, tuleb see enne paadi aknale teipida.
Ja nüüd kujutage ette, kuidas ma nõjatun tugitooli Fort Williamis tornikestega hotelli merevaatega söögisaalis. Loch Linnhe kruusane rand virvendava vee ja adruste kividega, jahid tõusu-mõõna joonest eemal ankrus, lahe taga mäetipud uduviirgudes. Murunõlval lilleaed, mille jõukas kodanik väikelinna kogukonnale kinkinud. Istun giidiga samas lauas ja loen menüüd. Kuna igahommikusest soolasest peekonist ja imalatest ubadest on mul sügavalt siiber, valin “option 3” ehk kala. Tuuaksegi tükk keedukala pooltoore munaga. Tõmban ninaga ja ütlen giidile, et kogenematu reisijana unustasin küsimata kala surma-aasta. Giid rahustab, et see on tegelikult mood ja maksab raha. On söödud ennegi. Keskendun lilleaiale, pingutan ja saangi hakkama. Loodus aga kutsub ja kala tahab ujuda, arusaadavatel põhjustel jääb ka jutt pooleli. Loodetavasti kohtume edaspidigi.
JAANUS JÄRS
